Panen siia pisikese video, mille ma Curitibas filmisin. Kesklinnas ühel väljakul olid kaks tävanamuusikut laulmas repente-stiilis. See koosneb siis pandeiro (enam-vähem tamburiin) mängimisest ning selle saatel kordamööda naljakate värsside improviseerimisest. Tõlget siia panema ei hakka... naljade tõlkimine on vist kõige raskem tõlkimise töö üldse. Aukartustäratav on see, kui kiirelt mehed neid värsse laulu käigus leiutavad (kuigi mõned on ka varem varuks valmis tehtud) - väike refrään ja juba uus värss valmis. Repente pole tegelikult Curitiba kohalik muusikastiil (see kuulub rohkem sinna soojadesse kirdeosariikidesse), aga kuna põhja poolt on siia tulnud palju migrante, siis on ka Curitibas üsna kõike võimalik leida.
Mehed olid muidugi väljakul äri tegemas. Kahe vahel maas oli kott kodus lindistatud ja kõrvetatud CD-plaatidega ning sealsamas platsi peal filmitud DVD-ga, kus veel rohkem värsse peal. Aeg-ajalt laulsid mehed mõne loo mis plaadi peal ning jätsid poole pealt katki, kutsudes huvitatuid terve loo (ja ülajäänud naljade) kuulmiseks plaati ostma. Ma passisin seal väljakul umbes tunnikese ning julgen öleda, et õhtuks oli neil üsna normaalne päevateenistus kotis. Et siis annab ka muusikast elada :p
Galdino de Atalaia & Ivan Embolador, Curitiba 2009
(jah... ühe venna nimi oli Ivan, hehehe)
Monday, August 31, 2009
Sunday, August 30, 2009
Curitiba - linn kui lilleaed
Eelmine nädal käisin siis Curitibas. Konverentsil. Konverentsist midagi huvitavat rääkida ei ole. Või ehk olekski, aga kodusele rahvale mu tööalane loba vist eriti põnev ei ole. Päevasel ajal üldiselt passisingi kohalikus ülikoolis loenguid ja esitlusi kuulates ning lõuna ajal ning õhtuti tegin linnas "turismi". Õnneks sain end couchsurfing'u kaudu ühe kohaliku juures sisse seada ning tollega koos natuke linna avastada. Muuhulgas viis mu võõrustaja mind oma lemmikrestosse - Ameerika/Teksase-teemalisse Tex-Mex söögikohta. Kui ma varem ikka USA toidust üsna viletsasti olen mõelnud, siis nüüd pean ma veidi oma sõnu sööma. Brasiilia imitatsioon Tex-Mex köögist on ikka kordades viletsam. Siin pole saadaval üsna keske tähtsusega toiduaineid ning imitatsioon jääb õigest asjast ikka üsna kaugele. Näiteks pole siin saada hapukoort ja resto omanikud lahendasid probleemi sellega, et segasid paksu rõõska koort äädikaga. Hehe...hapu oli jah, aga hapukoor kohe kindlasti mitte. Tüüpilised Tex-Mex maisikrõpsud asendasid omanikud tavalise supermarketi krõpsudega (vaks vahet). Ma saan veel kõvasti pead murda, kuidas siin maal küll eesti toitu teha (kilusid siin ka pole, kohupiima pole, petti-keefiri ka mitte. Mulgi korbid jäävad igatahes tegemata).
Üldised muljed - no on alles parke ja väljakuid linna ehitatud.
Sellepärast paningi pealkirjaks Curitiba - linn kui lilleaed. Siin üle paari kvartali parki läbimata vist käia ei õnnestugi. Kuhu päris korralikku parki ehitama ei mahtunud, sinna oli siis niisama lilli ning puid-põõsaid istutatud. Ka keset sõiduteed. Need pildid, mis ma Curitibas tegin ja siia illustratsiooniks panin pole kaugeltki mitte erandid või hoolikad valikud ilusamate seast.
Põhjapoolsema Brasiiliaga võrreldes on Curitiba (ja ülejäänud Brasiilia lõunaosa, mida ma veel külastanud ei ole) hoopis teine maa. Siin on põhilised immigrandid sakslased, itaallased ja... muide ... idaeurooplased. Üks Curitiba vaatamisväärsusi on näiteks ukrainlaste memoriaal. Mu enda kohalik vastuvõtja oli Brasiilia poiss üsna tavalise saksa nimega ja hääästi õrna vanavanematelt päritud saksa aktsendiga.
Üldiselt olen ma üsna vilets turist ja tüüpilisi muuseume-vaatamisväärsusi eriti külastada ei viitsi, aga Curitiba's oli see asi lihtsaks tehtud. Mööda linna käib ringi kahekorruseline turismibuss (samasugune nagu need Londoni punased turistibussid), peatab 23 erineva vaatamisväärsuse juures ja on üks igavesti mugav liikumisviis laisale turistile. Oma võõrustajaga käisin ma niisama õhtul kinos, pubis ja restos.
Turismibussiga sai siis need traditsioonilisemad käigud käidud:
Oscar Niemeyer'i muuseum (suur kunstimuusem paljude erinevate näitustega, kaasaarvatud maketid arhitekt Oscar Niemeyer'i kuulsatest ehitistest üle maailma)
"traadist ooper" - kontserdimaja, mis on üleni ehitatud klaasist ja traadist.
Ehitusmaterjaliks pole õnneks siiski mitte päris traat, vaid ikkagi tugev raud, kuid kaugelt jätab hoone siiski ülimalt läbipaistva mulje. Raudrestidest on, muide, ehitatud ka hoone põrandad, ning teisel korrusel käies võtab veidi põlve värisema küll. Ma olin kõigele lisaks veel kontsakingadega ning kippusin pidevalt põrandast "läbi" vajuma.
Panoraamiline vaatetorn - telefonimast... kõrgust ei mäleta. Idee poolest üsna sarnane meie teletornile. Kõige ülemisel korrusel siis 360-kraadine vaade Curitiba linnale.
Curitiba koos oma eeslinnadega on veidi suurema rahvaarvuga kui Eesti, seega vaadata oli üsna palju.
Et siis tore oli. Siin on nähtaval ka ülejäänud pildialbum koos kommentaaridega: Curitiba 2009.
Üldised muljed - no on alles parke ja väljakuid linna ehitatud.
Sellepärast paningi pealkirjaks Curitiba - linn kui lilleaed. Siin üle paari kvartali parki läbimata vist käia ei õnnestugi. Kuhu päris korralikku parki ehitama ei mahtunud, sinna oli siis niisama lilli ning puid-põõsaid istutatud. Ka keset sõiduteed. Need pildid, mis ma Curitibas tegin ja siia illustratsiooniks panin pole kaugeltki mitte erandid või hoolikad valikud ilusamate seast.
Põhjapoolsema Brasiiliaga võrreldes on Curitiba (ja ülejäänud Brasiilia lõunaosa, mida ma veel külastanud ei ole) hoopis teine maa. Siin on põhilised immigrandid sakslased, itaallased ja... muide ... idaeurooplased. Üks Curitiba vaatamisväärsusi on näiteks ukrainlaste memoriaal. Mu enda kohalik vastuvõtja oli Brasiilia poiss üsna tavalise saksa nimega ja hääästi õrna vanavanematelt päritud saksa aktsendiga.
Üldiselt olen ma üsna vilets turist ja tüüpilisi muuseume-vaatamisväärsusi eriti külastada ei viitsi, aga Curitiba's oli see asi lihtsaks tehtud. Mööda linna käib ringi kahekorruseline turismibuss (samasugune nagu need Londoni punased turistibussid), peatab 23 erineva vaatamisväärsuse juures ja on üks igavesti mugav liikumisviis laisale turistile. Oma võõrustajaga käisin ma niisama õhtul kinos, pubis ja restos.
Turismibussiga sai siis need traditsioonilisemad käigud käidud:Oscar Niemeyer'i muuseum (suur kunstimuusem paljude erinevate näitustega, kaasaarvatud maketid arhitekt Oscar Niemeyer'i kuulsatest ehitistest üle maailma)
"traadist ooper" - kontserdimaja, mis on üleni ehitatud klaasist ja traadist.
Ehitusmaterjaliks pole õnneks siiski mitte päris traat, vaid ikkagi tugev raud, kuid kaugelt jätab hoone siiski ülimalt läbipaistva mulje. Raudrestidest on, muide, ehitatud ka hoone põrandad, ning teisel korrusel käies võtab veidi põlve värisema küll. Ma olin kõigele lisaks veel kontsakingadega ning kippusin pidevalt põrandast "läbi" vajuma.Panoraamiline vaatetorn - telefonimast... kõrgust ei mäleta. Idee poolest üsna sarnane meie teletornile. Kõige ülemisel korrusel siis 360-kraadine vaade Curitiba linnale.
Curitiba koos oma eeslinnadega on veidi suurema rahvaarvuga kui Eesti, seega vaadata oli üsna palju.Et siis tore oli. Siin on nähtaval ka ülejäänud pildialbum koos kommentaaridega: Curitiba 2009.
Monday, August 24, 2009
Ja ongi rutiin...
Ja ongi rutiin käes. Terve nädala muud tarka teinud pole kui 1) käinud ülikooli raamatukogus tarka nägu tegemas, 2) peitnud ennast teki all külma eest. Kohalikud räägivad, et São Paulo pidi veel väike mure olema ning et siit kõvasti lõuna poole, pea Argentiina piiri ääres (kus 0 kraadi kah ära tuleb) pidavat veel leiduma küttesüsteemita maju. Appi. 
Õnneks on vannitoas vähemalt kuum vesi alati saadaval. Ja kui kuum... Brasiilia duššid töötavad elektriga; mingisugused juhtmed on ühendatud lausa duššipea otsa ning samas on ka nupp temperatuuri valimiseks. Meie vannitoa duššil on neli temperatuurivalikut, praegu on nupp kõige kõrgema peal. Vesi on nii kuum, et mitte alati ühe raksuga dušši alla astuda ei saa. Ja duššipea ise nii kõrgel lae all, et mina sinna ligi ei pääse. Ohh São Paulo, kontrastide linn, hehehe.
Tegelikult tahaks neid lõunapoolsemaid osariike näha küll, aga seni kuni ma pean nii õues kui toas talvega võitlema, ei tule sellised reisid kõne alla. Samas olen kuulnud, et Novembri paiku (siin on siis kevade lõpp) olla Brasiilia lõunapoolseimas osariigis, Rio Grande do Sul'is, Bagé linnas, toimumas iga-aastane grillfestival. Rio Grande do Sul'i elanikud, ehk teise nimega gaúcho'd, on siin Brasiilias kuulsad oma grillkulinaaria poolest. Kui tekib võimalus, siis lähen proovin järgi, kas nad saavad meie grillvorstikestele ligi.
Rääkisin mõni aeg tagasi sellest "fantastilisest" vaatest oma aknas. Siin kõrval siis näide tüüpilisest São Paulo vaatest justnimelt minu enda aknas. ;)
Praegu pakin asju kokku ja valmistun minema Curitiba linna (siit umbes 6 tunni bussisõidu jagu edelasse) konverentsile. Võtsin kohalike couchsurfer'itega kah ühendust ja katsun seal siis veidi seda turismust teha.
Õnneks on vannitoas vähemalt kuum vesi alati saadaval. Ja kui kuum... Brasiilia duššid töötavad elektriga; mingisugused juhtmed on ühendatud lausa duššipea otsa ning samas on ka nupp temperatuuri valimiseks. Meie vannitoa duššil on neli temperatuurivalikut, praegu on nupp kõige kõrgema peal. Vesi on nii kuum, et mitte alati ühe raksuga dušši alla astuda ei saa. Ja duššipea ise nii kõrgel lae all, et mina sinna ligi ei pääse. Ohh São Paulo, kontrastide linn, hehehe.Tegelikult tahaks neid lõunapoolsemaid osariike näha küll, aga seni kuni ma pean nii õues kui toas talvega võitlema, ei tule sellised reisid kõne alla. Samas olen kuulnud, et Novembri paiku (siin on siis kevade lõpp) olla Brasiilia lõunapoolseimas osariigis, Rio Grande do Sul'is, Bagé linnas, toimumas iga-aastane grillfestival. Rio Grande do Sul'i elanikud, ehk teise nimega gaúcho'd, on siin Brasiilias kuulsad oma grillkulinaaria poolest. Kui tekib võimalus, siis lähen proovin järgi, kas nad saavad meie grillvorstikestele ligi.
Rääkisin mõni aeg tagasi sellest "fantastilisest" vaatest oma aknas. Siin kõrval siis näide tüüpilisest São Paulo vaatest justnimelt minu enda aknas. ;)Praegu pakin asju kokku ja valmistun minema Curitiba linna (siit umbes 6 tunni bussisõidu jagu edelasse) konverentsile. Võtsin kohalike couchsurfer'itega kah ühendust ja katsun seal siis veidi seda turismust teha.
Sunday, August 16, 2009
Homme algab rutiin
Täna oli siis viimane puhkepäev enne päriselt tööle hakkamist. Homme algab rutiin. Homme hommikul panen jälle korraliku inimese riided selga ja lähen ülikooli tarka nägu tegema. Praegu on see mõte veel huvitav. Olen isegi veidi elevil... aga küll see teisipäevaks üle läheb :p
Täna tegin hommikul toas veidi koristust. Äratuskell tirises kümne paiku, aga esimene mõte voodis oli, et kui mul mingeid kindlaid plaane ja kohustusi pole, milleks siis üldse üles ärgata. Kui siin õhtuni välja vedeleda, siis poleks kah kellelgi midagi öelda. Sellise voodis vindumise nahka ei tahtnud päeva lasta, seega otsustasin aeglase ärkamise taustal oma riidekapid ümber organiseerida. Muud koristust eriti teha ei olnud - tuba on nii väike ja asju on nii vähe, et nendest segadust tekitada on raske. Pilti tegin muidugi enne koristust... nii tark ei olnud, et peale koristamist klõpsida ja vanematele eeskujulik mulje jätta (aga no kõik vist juba teavad ka milline ma olen. Sellises vanuses enam kedagi ei peta). Hea oli, muide, et asju korrastasin veidi. Täna õhtupoole linnaskäigust koju jõudes nägin trepil, kuidas minu toa uksest keegi neiu kenasti välja astub ja omi asju ajama suundub. Ma sain tal trepi peal veel sabast kinni ja tutvustasin ennast. Jah, oligi uus neiu mulle tuppa sisse kolinud (ma vist kunagi ammu mainisin, et tegemist kaheinimese toaga). Tegime veidi juttu kah - neiu on lõuna poolt, Florianopolise linnast ning saabus São Paulosse tööle. Siin majas on enamikel enam-vähem sama jutt - noored inimesed, kes on tulnud naaberosariikidest siia kooli või tööle. Kooliskäijad otsivad odavat ajutist kohta semestri ajaks, töölkäijad peatuvad siin, kuni veidi palka saadud ning suurem elamine valmis vaadatud.
Kahju, et mu peatus siin linnas nii ajutine on. Instinkt kutsub kohe tuba kenasti sisustama ja hubasemaks tegema - paneks lauale lina, akna ette kardinad, lauale kena küünla või potilille, kappi organiseerimiseks plastkastid või sahtlikesed, voodisse veel patju juurde jne. Aga kes hull tahab neid kuue kuu pärast jälle ringi tarida (rahakulust üldse rääkimatagi). Seega esialgu katsun kiusatusele vastu panna ja väga intensiivselt siin kodu mängima ei hakka. Toanaaber on veel askeetlikum. Tal on voodi peal teki asemel valge lina, kapis paar vahetust riideid ja laual mõned hügieeni- ja ilutarbed. Polekski nagu kedagi sisse kolinud.
Muide, toa pildi pealt on näha, et akende ees on luugid kinni. See on sellepärast, et ma olin pilditegemise ajal veel "pidzaamas" ja meie aknast on nähtaval tüüpiline (lausa traditsiooniline ehk) São Paulo vaade - teise maja sein ja/või aknad. Meile on sattunud veidi mõlemat ja niivõrd lähedale, et ka päevasel ajal saavad naabrid meie ja meie naabrite tegemisi üksikasjalikult jälgida. Ega nad vist erilised piilujad siin ei ole. Siiani olen näinud ühel aknal kaks korda kassi, aga mitte ühtegi inimest. Päevasel ajal teen ikkagi luugid lahti ja kujutan ette, et nurga taga paistev päike ehk kuidagi sinka-vonka ka meie aknakest soojendab.
Kui koristamisega suuremast laiskusest üle sain, siis võtsin jõu kokku ja läksin linna peale jalutama. Siiani polnud eriliseks turismiks veel aega olnud, otsustasin täna veidi tasa teha. Panin mingi raamatu lugemiseks kotti ja hakkasin Avenida Paulista poole astuma. Täna oli hea soe (oi saaks meil ka sellist talve) ja mõnus jalutada. Kõhutäiteks sõin tee peal väikse bauru. Bauru [bauruu] on üks kohalikest võilevatüüpidest. Siin on tihtiesinevatel võileibadel kõigil nimed - bauru, misto quente, beirute jne. Bauru on siis tomat, juust, lihaviilud ja oregano poolekslõigatud saiakukli vahel ja ahjus või võileivapressi vahel soojaks aetud. Sellise saab kahtlasemas kohas (loe: bussijaama taga kitsal tänaval) kätte paari reaali eest. Korralikumas kohvikus algavad sama võileiva hinnad umbes R$4-st ja ulatuvad kõvasti üle R$10. Need kallimad on siis hiigelsuured meheportsud igasuguste uhkete lisadega. Kohvi tellisin ka. Küsisin piimaga kohvi, anti peen tass ette ja mina panin harjumuspäraselt lusikatäie suhkrut kohe kah. Oi tünga sain... Meelest oli läinud, et Brasiilias on 90% juhtudel tellitav kohv juba magus (neil on siin suhkrumaania ja sedasamust pannakse isegi magusate puuviljade mahlade sisse). Seega täna hommikul sain väikese kultuurilise meeldetuletuse ning tassi häääästi magusat kohvi. Homme olen targem.
Paulista peal edasi tagasi käimisest suurt kirjutada pole. Hakkasin aga tänavat pidi minema ja aeg-ajalt tegin pilti kah (siin blogi paremas servas olevatele pildikestele vajutades satud otse mu Picasa albumisse, kus pilte veidi rohkem ja suuremalt näha saab). Peaaegu Paulista teises otsas leidsin kunstimuuseumi tagant väikese platsi pinkidega. Ühel pool käis igapühapäevane antiigilaat, teisel pool oli niisama rahulik vaade São Paulo kivistele kõrghoonetele. Istusin sinna pingile ja lugesin hea paar tundi raamatut. Sealtsamast üle tee on ka São Paulo (vist) suurim raamatupood - Livraria Cultura. Mõtlesin tagasiteel sinna ka sisse piiluda. Netis targad räägivad, et seal pidavat paari korruse peal üle miljoni raamatu olema. Poe leidsin üles küll, aga täna sisse minna ei julgenudki. Ma oleks vist nii paljude raamatute peale seal nutma hakanud (endal oli umbes R$12 taskus hetkel). Korra Rio de Janeiros juba sattusin olukorda, kus ma ühes hiidraamatupoes endale umbes tosin ülihuvitavat raamatut sülle kogusin ja siis mõistsin, et ma jõuan endale lubada vast ühe neist. Tol korral ostsingi ühe, aga see valimine paljude "koheselt vajalike" seast põhjustas mulle veel paar päeva südamevalu. Kui kunagi sügisel esimene palk kontole kukub, siis lähen teen hoopis kohaliku sebo-tuuri. (Sebo [seebu] on kasutatud raamatute pood ja neid on siin üsna tihedalt).
Täna tegin hommikul toas veidi koristust. Äratuskell tirises kümne paiku, aga esimene mõte voodis oli, et kui mul mingeid kindlaid plaane ja kohustusi pole, milleks siis üldse üles ärgata. Kui siin õhtuni välja vedeleda, siis poleks kah kellelgi midagi öelda. Sellise voodis vindumise nahka ei tahtnud päeva lasta, seega otsustasin aeglase ärkamise taustal oma riidekapid ümber organiseerida. Muud koristust eriti teha ei olnud - tuba on nii väike ja asju on nii vähe, et nendest segadust tekitada on raske. Pilti tegin muidugi enne koristust... nii tark ei olnud, et peale koristamist klõpsida ja vanematele eeskujulik mulje jätta (aga no kõik vist juba teavad ka milline ma olen. Sellises vanuses enam kedagi ei peta). Hea oli, muide, et asju korrastasin veidi. Täna õhtupoole linnaskäigust koju jõudes nägin trepil, kuidas minu toa uksest keegi neiu kenasti välja astub ja omi asju ajama suundub. Ma sain tal trepi peal veel sabast kinni ja tutvustasin ennast. Jah, oligi uus neiu mulle tuppa sisse kolinud (ma vist kunagi ammu mainisin, et tegemist kaheinimese toaga). Tegime veidi juttu kah - neiu on lõuna poolt, Florianopolise linnast ning saabus São Paulosse tööle. Siin majas on enamikel enam-vähem sama jutt - noored inimesed, kes on tulnud naaberosariikidest siia kooli või tööle. Kooliskäijad otsivad odavat ajutist kohta semestri ajaks, töölkäijad peatuvad siin, kuni veidi palka saadud ning suurem elamine valmis vaadatud.
Kahju, et mu peatus siin linnas nii ajutine on. Instinkt kutsub kohe tuba kenasti sisustama ja hubasemaks tegema - paneks lauale lina, akna ette kardinad, lauale kena küünla või potilille, kappi organiseerimiseks plastkastid või sahtlikesed, voodisse veel patju juurde jne. Aga kes hull tahab neid kuue kuu pärast jälle ringi tarida (rahakulust üldse rääkimatagi). Seega esialgu katsun kiusatusele vastu panna ja väga intensiivselt siin kodu mängima ei hakka. Toanaaber on veel askeetlikum. Tal on voodi peal teki asemel valge lina, kapis paar vahetust riideid ja laual mõned hügieeni- ja ilutarbed. Polekski nagu kedagi sisse kolinud.
Muide, toa pildi pealt on näha, et akende ees on luugid kinni. See on sellepärast, et ma olin pilditegemise ajal veel "pidzaamas" ja meie aknast on nähtaval tüüpiline (lausa traditsiooniline ehk) São Paulo vaade - teise maja sein ja/või aknad. Meile on sattunud veidi mõlemat ja niivõrd lähedale, et ka päevasel ajal saavad naabrid meie ja meie naabrite tegemisi üksikasjalikult jälgida. Ega nad vist erilised piilujad siin ei ole. Siiani olen näinud ühel aknal kaks korda kassi, aga mitte ühtegi inimest. Päevasel ajal teen ikkagi luugid lahti ja kujutan ette, et nurga taga paistev päike ehk kuidagi sinka-vonka ka meie aknakest soojendab.
Kui koristamisega suuremast laiskusest üle sain, siis võtsin jõu kokku ja läksin linna peale jalutama. Siiani polnud eriliseks turismiks veel aega olnud, otsustasin täna veidi tasa teha. Panin mingi raamatu lugemiseks kotti ja hakkasin Avenida Paulista poole astuma. Täna oli hea soe (oi saaks meil ka sellist talve) ja mõnus jalutada. Kõhutäiteks sõin tee peal väikse bauru. Bauru [bauruu] on üks kohalikest võilevatüüpidest. Siin on tihtiesinevatel võileibadel kõigil nimed - bauru, misto quente, beirute jne. Bauru on siis tomat, juust, lihaviilud ja oregano poolekslõigatud saiakukli vahel ja ahjus või võileivapressi vahel soojaks aetud. Sellise saab kahtlasemas kohas (loe: bussijaama taga kitsal tänaval) kätte paari reaali eest. Korralikumas kohvikus algavad sama võileiva hinnad umbes R$4-st ja ulatuvad kõvasti üle R$10. Need kallimad on siis hiigelsuured meheportsud igasuguste uhkete lisadega. Kohvi tellisin ka. Küsisin piimaga kohvi, anti peen tass ette ja mina panin harjumuspäraselt lusikatäie suhkrut kohe kah. Oi tünga sain... Meelest oli läinud, et Brasiilias on 90% juhtudel tellitav kohv juba magus (neil on siin suhkrumaania ja sedasamust pannakse isegi magusate puuviljade mahlade sisse). Seega täna hommikul sain väikese kultuurilise meeldetuletuse ning tassi häääästi magusat kohvi. Homme olen targem.
Paulista peal edasi tagasi käimisest suurt kirjutada pole. Hakkasin aga tänavat pidi minema ja aeg-ajalt tegin pilti kah (siin blogi paremas servas olevatele pildikestele vajutades satud otse mu Picasa albumisse, kus pilte veidi rohkem ja suuremalt näha saab). Peaaegu Paulista teises otsas leidsin kunstimuuseumi tagant väikese platsi pinkidega. Ühel pool käis igapühapäevane antiigilaat, teisel pool oli niisama rahulik vaade São Paulo kivistele kõrghoonetele. Istusin sinna pingile ja lugesin hea paar tundi raamatut. Sealtsamast üle tee on ka São Paulo (vist) suurim raamatupood - Livraria Cultura. Mõtlesin tagasiteel sinna ka sisse piiluda. Netis targad räägivad, et seal pidavat paari korruse peal üle miljoni raamatu olema. Poe leidsin üles küll, aga täna sisse minna ei julgenudki. Ma oleks vist nii paljude raamatute peale seal nutma hakanud (endal oli umbes R$12 taskus hetkel). Korra Rio de Janeiros juba sattusin olukorda, kus ma ühes hiidraamatupoes endale umbes tosin ülihuvitavat raamatut sülle kogusin ja siis mõistsin, et ma jõuan endale lubada vast ühe neist. Tol korral ostsingi ühe, aga see valimine paljude "koheselt vajalike" seast põhjustas mulle veel paar päeva südamevalu. Kui kunagi sügisel esimene palk kontole kukub, siis lähen teen hoopis kohaliku sebo-tuuri. (Sebo [seebu] on kasutatud raamatute pood ja neid on siin üsna tihedalt).
Friday, August 14, 2009
Et konsulaat siis...
Häh! Kes ütles, et Eesti aukonsulaati minnes seal ilmtingimata aukonsulit või ühtegi teist eestlast näha saaks. Ei saanud midagi.
Käisin täna siis seal Eesti aukonsulaadis oma uue passi järel. Oi kui ilus, läikiv ja moodne pass. Kõik viisalehed veel tühjad ja esimesel küljel minu mossis näolapp (Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kodulehel oli kirjas, et naeratada ei tohi. Eks ma olin üsna püüdlik siis). See vaeseke anti mulle vaid viieaastase kehtivusega - ei tea, kas uued ongi sellise niru elueaga või on selline piirang vaid posti teel tellitud passidel. Aga käib küll... sellega saan vahemalt talvel siit Brasiiliast jälle välja.
Konsulaati käik oli muidugi omaette jõukatsumine. Pagan teab kust on mulle jäanud mulje, et aukonsul Saukase firma CimCorp on mingi eriti kõva ja tähtis äri. Ja Morumbi - linnaosa, kus CimCorpi peakontor ja ka Eesti aukonsulaat asuvad, on kuulu järgi üks üsna peen koht. Iga mees sinna oma putkat ikka püsti ei pane. Bussiga saab minu kodu juurest sinna logistada pea tund aega. Kohale jõudes on veel veidi tänavat mööda ka tarvis käia. Ja vaat seal ma tünga saingi... Paar tiiru olin juba mööda vastavat tänavat üles-alla käinud, aga mida ei leia on suur läikiv hoone vastava numbriga või vähemalt kaheksameetrise CimCorpi sildiga. (Autopoode oli selle eest pea tosina jagu). Peale paari edasi-tagasi tiiru (mis automüüjatele juba nalja hakkas tegema) küsisin mingi hoone turvamehe käest, et kus siis see õige maja asub. Turva näitas mulle siis suuna kätte - piiiisi-pisikene majakene kiilutud veel ühe autopoe ja mingi ehitusplatsi vahele. Vaat seda ei oleks tõesti ise leidnud. Tiristasin värava taga kella, ütlesin sekretärile läbi väravatelefoni kuhu tahan ja sain ilusti maja ligi. Ega eriti kaugemale muide ei saanudki. Esiuksest sisse astudes oli kohe mingi lett koos turvamehe ja vastuvõtuneiuga. Ütlesin, et tulin Eesti konsulaati. Neiu ütles vastu, et 'ah passi järele, jah?' (portugali keeles muidugi), tegi sahtli lahti, andis mulle passi kätte, võttis mingile paberile allkirja ja saatis koduteele tagasi. Seega konsulaati ma vist ei näinud. Või siis koosneski konsulaat vaid letist peaukse kõrval... Kahju veits. Oleks võinud selle aukonsuli ikka ära näha. Aga pass on vähemalt käes. Üks mure jälle kaelast.
Muid asju ajasin ka täna. Käisin kohalikus maksuametilaadses asutuses pabereid ajamas. Tegin siin nii pool naljapärast paar aastat tagasi endale maksumaksja ID numbri (CPF). Ühest küljest on ta hea asi - ilma selleta ei saa siin mobiili kiipi aktiveerida, netis lennupiletit osta, paljusid pangatehinguid teha jne. Brasiillastel on maksumaksja ID maania - pea iga liigituse juures on CPF'i kasutamine kas nõutav või vähemalt soovitav. Teisest küljest sai see number endale üsna mõtlemata hangitud. Esimese laksuga sain näiteks kohe kaela kohustuse iga-aastaselt siin tuludeklaratsiooni täita. Ega seal muidugi palju täita tegelikult ei olnud - kel tulud puuduvad, see saab maksuameti kodulehel vajutada nuppu "kohustustevaba" (isento) ja ongi kogu protseduur. Aga samas jälle üks kuupäev ja kohustus mida meeles pidada. Õnneks muudeti just eelmine sügis seadust ja selle nupu vajutamise kohustus tühistati. Nüüd ei pea ma tõesti enam midagi tegema. Peaaegu... Läksin umbes nädal tagasi panka asju ajama ja muuhulgas teatas härra pankur mulle, et mu CPF on blokeeritud, sest ma ei ole valimas käinud. (Brasiilias on valimas käimine kohustuslik ja selle kohustuse mittetäitmisel tuleb kaela igasugust jama, kaasaarvatud sellesamuse eluks vajaliku CPF'i blokeerimine). Valida ma siin välismaalasena otse loomulikult ei saa... Pankur kamandas mind siis maksuametisse oma võõrriigi passi näitama, tõestamaks et ma tõesti valimisõigust siin ei oma ja sellisest karistusest priiks peaksin saama.
Täna siis läksin kohale. Näitasin seal ühele ametnikule oma passi ette ja see mulle vastu, et 'aga kus ametlik tõlge on?' Ohhoo, mis ametlik tõlge! Ma panin end naljapärast eelmine kuu siin São Paulos mingisse tõlkide andmebaasi kirja kui Eesti-Portugali tõlk - olin ainuke São Paulo osariigis (ja üks kahest terves Brasiilias; ning see teine polnud isegi eestlane). Ja seda mingit spets ametlikku tõlget (tradução juramentada) saab veel teha vaid mingi spets riikliku loaga inimene - kumbki meist kahest "tõlgist" seda pole. Seletasin siis ametnikule, et vastava oskuse ja loaga inimest vist olemas ei olegi ja mul vist jääb nüüd probleem lahendamata. Katsusin veel veenda, et originaalne CPF anti mulle välja ilma passi tõlget nõudmata (seda ma ei lisanud, et eriti kogenematu ja pea-laiali-otsas ametniku poolt ning kõikidele reeglitele vastukäivalt). Ei aidanud. Ametnik veel uuris mu passi igast küljest ja imestas poolvalju häälega, et mõni Euroopa riik veel Euroliidust väljas on ja kiitis Euroliidu passe, milles kõikide passiandmete tõlked kõikides Euroliidu keeltes pidavat korraga sees olema (kaasaarvatud siis portugali keeles). No Eesti on küll ju Euroliidus, aga kuna minu ainuke pass täna varahommikul veel see vana siniste kaantega oli, siis mul nii peened asju sees ei olnud. Tulingi sama targa näoga minema, sest ametnik ei olnud nõus vestlust jätkama. Nüüd kus uus pass on käes, vaatasin kohe järgi kah - ongi!! Ühel leheküljel on tõesti kogu passi sisu kõikides keeltes, ja iiimepisikeses kirjas, kokku võetud. Et siis esmaspäeval jälle maksukasse, seekord oma Euroliidu passi näitama. Loodan ainult, et siis sama ametnik ette ei satu. Nii lühikese vahega hakkab teine veel arvama, et ma nädalavahetusel turu pealt ostsin selle Europassi.
Politseis käisin kah. See oli see kõige tähtsam käik, sest seal sain oma siinviibiimise ilusti ära registreeritud ja oma olemise legaalseks tehtud. Oi oleks keegi vaid hoiatanud, et pollarid iga liigutuse eest krõbedat pappi küsivad. Ainuüksi kohaleilmumise eest sain maksta umbes R$63 (korrutage ise kuuega), kõikidest passi lehekülgedest (jah, kõikidest) võeti notariseeritud koopiad - veel R$30 laks, ning peale näopilte ja näpujälgi anti vastu 4 x 20cm pabeririba mõnigate andmetega - selle eest maksin veel R$125. Oi rohkem enam ei taha. Aga õnneks rohkem ei peagi. Sellega on mu sehkendamised Brasiilia valitsusorganitega kokku võetud ja nüüdsest saan keskenduda suhetele auväärse paavsti kohaliku esidusega São Paulo Katoliku ülikooli näol (see on siis ülikool, kus ma elutsema hakkan; õnneks seal pesitsedes usklikuks hakkamise kohustust ei ole).
Kuna ma sellest Eesti-Brasiilia jalkamängust saadik veel lehti lugenud ei ole, siis tõstatasin teema oma lühikese Eesti konsulaadis viibimise jooksul. Neiu ja turva vastuvõtulauas olid mängu jälginud küll ja teemast üsna elevil. Kiitsid Eestit ja meie pallureid vaid 1 x 0 tulemuse puhul. Ma pakkusin neile vastu veidi tumedamates toonides versiooni, et ega Brasiillased ei viitsinudki eriti mängida ja eestlased kippusid kah vägivaldseks kätte, rikkudes mängu ilu. Ei, konsulaadi omad vaidlesid kiirelt vastu, et eestased olid sellegipoolest väga tublid ja käitusid hoopis väga hästi. Ma vist jätangi selle momendi enda viimaseks Eesti-Brasiilia jalkamängu emotsiooniks ja kohaliku meedia versioonide lugemisega oma tuju ei riku. ega selleks muidugi vaeva nägema ei pea, sest peagi saabuv Brasiilia-Argentiina mäng on juba praegu igapäevane kuum teema ja Eesti vaevalt enam kedagi huvitab.
(Pilti teha täna ei õnnestunud. Valitsusorganid on siin metalliväravaid täis ja ukse taha jäämise hirmus jätsin pea kõik kahtlased objektid koju. Ja valitsusorganitega tegelemine võttis mul terve kena pika päeva. Homme parandan end).
Käisin täna siis seal Eesti aukonsulaadis oma uue passi järel. Oi kui ilus, läikiv ja moodne pass. Kõik viisalehed veel tühjad ja esimesel küljel minu mossis näolapp (Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kodulehel oli kirjas, et naeratada ei tohi. Eks ma olin üsna püüdlik siis). See vaeseke anti mulle vaid viieaastase kehtivusega - ei tea, kas uued ongi sellise niru elueaga või on selline piirang vaid posti teel tellitud passidel. Aga käib küll... sellega saan vahemalt talvel siit Brasiiliast jälle välja.
Konsulaati käik oli muidugi omaette jõukatsumine. Pagan teab kust on mulle jäanud mulje, et aukonsul Saukase firma CimCorp on mingi eriti kõva ja tähtis äri. Ja Morumbi - linnaosa, kus CimCorpi peakontor ja ka Eesti aukonsulaat asuvad, on kuulu järgi üks üsna peen koht. Iga mees sinna oma putkat ikka püsti ei pane. Bussiga saab minu kodu juurest sinna logistada pea tund aega. Kohale jõudes on veel veidi tänavat mööda ka tarvis käia. Ja vaat seal ma tünga saingi... Paar tiiru olin juba mööda vastavat tänavat üles-alla käinud, aga mida ei leia on suur läikiv hoone vastava numbriga või vähemalt kaheksameetrise CimCorpi sildiga. (Autopoode oli selle eest pea tosina jagu). Peale paari edasi-tagasi tiiru (mis automüüjatele juba nalja hakkas tegema) küsisin mingi hoone turvamehe käest, et kus siis see õige maja asub. Turva näitas mulle siis suuna kätte - piiiisi-pisikene majakene kiilutud veel ühe autopoe ja mingi ehitusplatsi vahele. Vaat seda ei oleks tõesti ise leidnud. Tiristasin värava taga kella, ütlesin sekretärile läbi väravatelefoni kuhu tahan ja sain ilusti maja ligi. Ega eriti kaugemale muide ei saanudki. Esiuksest sisse astudes oli kohe mingi lett koos turvamehe ja vastuvõtuneiuga. Ütlesin, et tulin Eesti konsulaati. Neiu ütles vastu, et 'ah passi järele, jah?' (portugali keeles muidugi), tegi sahtli lahti, andis mulle passi kätte, võttis mingile paberile allkirja ja saatis koduteele tagasi. Seega konsulaati ma vist ei näinud. Või siis koosneski konsulaat vaid letist peaukse kõrval... Kahju veits. Oleks võinud selle aukonsuli ikka ära näha. Aga pass on vähemalt käes. Üks mure jälle kaelast.
Muid asju ajasin ka täna. Käisin kohalikus maksuametilaadses asutuses pabereid ajamas. Tegin siin nii pool naljapärast paar aastat tagasi endale maksumaksja ID numbri (CPF). Ühest küljest on ta hea asi - ilma selleta ei saa siin mobiili kiipi aktiveerida, netis lennupiletit osta, paljusid pangatehinguid teha jne. Brasiillastel on maksumaksja ID maania - pea iga liigituse juures on CPF'i kasutamine kas nõutav või vähemalt soovitav. Teisest küljest sai see number endale üsna mõtlemata hangitud. Esimese laksuga sain näiteks kohe kaela kohustuse iga-aastaselt siin tuludeklaratsiooni täita. Ega seal muidugi palju täita tegelikult ei olnud - kel tulud puuduvad, see saab maksuameti kodulehel vajutada nuppu "kohustustevaba" (isento) ja ongi kogu protseduur. Aga samas jälle üks kuupäev ja kohustus mida meeles pidada. Õnneks muudeti just eelmine sügis seadust ja selle nupu vajutamise kohustus tühistati. Nüüd ei pea ma tõesti enam midagi tegema. Peaaegu... Läksin umbes nädal tagasi panka asju ajama ja muuhulgas teatas härra pankur mulle, et mu CPF on blokeeritud, sest ma ei ole valimas käinud. (Brasiilias on valimas käimine kohustuslik ja selle kohustuse mittetäitmisel tuleb kaela igasugust jama, kaasaarvatud sellesamuse eluks vajaliku CPF'i blokeerimine). Valida ma siin välismaalasena otse loomulikult ei saa... Pankur kamandas mind siis maksuametisse oma võõrriigi passi näitama, tõestamaks et ma tõesti valimisõigust siin ei oma ja sellisest karistusest priiks peaksin saama.
Täna siis läksin kohale. Näitasin seal ühele ametnikule oma passi ette ja see mulle vastu, et 'aga kus ametlik tõlge on?' Ohhoo, mis ametlik tõlge! Ma panin end naljapärast eelmine kuu siin São Paulos mingisse tõlkide andmebaasi kirja kui Eesti-Portugali tõlk - olin ainuke São Paulo osariigis (ja üks kahest terves Brasiilias; ning see teine polnud isegi eestlane). Ja seda mingit spets ametlikku tõlget (tradução juramentada) saab veel teha vaid mingi spets riikliku loaga inimene - kumbki meist kahest "tõlgist" seda pole. Seletasin siis ametnikule, et vastava oskuse ja loaga inimest vist olemas ei olegi ja mul vist jääb nüüd probleem lahendamata. Katsusin veel veenda, et originaalne CPF anti mulle välja ilma passi tõlget nõudmata (seda ma ei lisanud, et eriti kogenematu ja pea-laiali-otsas ametniku poolt ning kõikidele reeglitele vastukäivalt). Ei aidanud. Ametnik veel uuris mu passi igast küljest ja imestas poolvalju häälega, et mõni Euroopa riik veel Euroliidust väljas on ja kiitis Euroliidu passe, milles kõikide passiandmete tõlked kõikides Euroliidu keeltes pidavat korraga sees olema (kaasaarvatud siis portugali keeles). No Eesti on küll ju Euroliidus, aga kuna minu ainuke pass täna varahommikul veel see vana siniste kaantega oli, siis mul nii peened asju sees ei olnud. Tulingi sama targa näoga minema, sest ametnik ei olnud nõus vestlust jätkama. Nüüd kus uus pass on käes, vaatasin kohe järgi kah - ongi!! Ühel leheküljel on tõesti kogu passi sisu kõikides keeltes, ja iiimepisikeses kirjas, kokku võetud. Et siis esmaspäeval jälle maksukasse, seekord oma Euroliidu passi näitama. Loodan ainult, et siis sama ametnik ette ei satu. Nii lühikese vahega hakkab teine veel arvama, et ma nädalavahetusel turu pealt ostsin selle Europassi.
Politseis käisin kah. See oli see kõige tähtsam käik, sest seal sain oma siinviibiimise ilusti ära registreeritud ja oma olemise legaalseks tehtud. Oi oleks keegi vaid hoiatanud, et pollarid iga liigutuse eest krõbedat pappi küsivad. Ainuüksi kohaleilmumise eest sain maksta umbes R$63 (korrutage ise kuuega), kõikidest passi lehekülgedest (jah, kõikidest) võeti notariseeritud koopiad - veel R$30 laks, ning peale näopilte ja näpujälgi anti vastu 4 x 20cm pabeririba mõnigate andmetega - selle eest maksin veel R$125. Oi rohkem enam ei taha. Aga õnneks rohkem ei peagi. Sellega on mu sehkendamised Brasiilia valitsusorganitega kokku võetud ja nüüdsest saan keskenduda suhetele auväärse paavsti kohaliku esidusega São Paulo Katoliku ülikooli näol (see on siis ülikool, kus ma elutsema hakkan; õnneks seal pesitsedes usklikuks hakkamise kohustust ei ole).
Kuna ma sellest Eesti-Brasiilia jalkamängust saadik veel lehti lugenud ei ole, siis tõstatasin teema oma lühikese Eesti konsulaadis viibimise jooksul. Neiu ja turva vastuvõtulauas olid mängu jälginud küll ja teemast üsna elevil. Kiitsid Eestit ja meie pallureid vaid 1 x 0 tulemuse puhul. Ma pakkusin neile vastu veidi tumedamates toonides versiooni, et ega Brasiillased ei viitsinudki eriti mängida ja eestlased kippusid kah vägivaldseks kätte, rikkudes mängu ilu. Ei, konsulaadi omad vaidlesid kiirelt vastu, et eestased olid sellegipoolest väga tublid ja käitusid hoopis väga hästi. Ma vist jätangi selle momendi enda viimaseks Eesti-Brasiilia jalkamängu emotsiooniks ja kohaliku meedia versioonide lugemisega oma tuju ei riku. ega selleks muidugi vaeva nägema ei pea, sest peagi saabuv Brasiilia-Argentiina mäng on juba praegu igapäevane kuum teema ja Eesti vaevalt enam kedagi huvitab.
(Pilti teha täna ei õnnestunud. Valitsusorganid on siin metalliväravaid täis ja ukse taha jäämise hirmus jätsin pea kõik kahtlased objektid koju. Ja valitsusorganitega tegelemine võttis mul terve kena pika päeva. Homme parandan end).
Thursday, August 13, 2009
Jess....
Nonii, olen mõned päevad orbiidilt ära olnud. Teisipäeval tuli tõbi kallale. Olin õhtul mõnede tuttavatega kohvikus, kui järsku lõi külge eriline väsimus ja valu lihastes. Vabandasin end poole jutu pealt välja ja kobisin ära koju. Alguses mõtlesin, et niisama olen külmast ja pidevast ringijooksmisest väsinud. Mõtlesin end siis enne magamaminekut vähemalt kuuma tee ja supiga turgutada. Jõudsin koju, panin poti vett täis, teekoti tassi, siis hakkasin pliiti uurima - see vanamoodi gaasipliit, millele ise peab tikuga tule külge panema. Hakkasin siis köögis ringi vaatama...ja ei leia. Mul on tunne, et siin on igaühel vist isiklik tikutops või midagi sellist. Nüüd kus plaan tehtud ei tahtnud enam heleda kõhuga magama ka minna. Otsustasin siis tagasi tänavale minna tikutopsi otsima. Kell oli juba kusagil 11 paiku öösel, enamus kohti kõik kinni. Käisin apteegis küsimas - need vist arvasid, et ma mingi hilisöises suitsunäljas olen, vangutasid pead ja ütlesid ei. Järgmine lahtine koht oli mingi kohvik, seal selgitasin juba ette, et pliidi jaoks, hehehe, aga ikka ei. Ja tänavad puhta tühjad ja pimedad... Lõpuks õnnestus ühest õllekast ikkagi tikutops orgunnida ja tee + supp valmis keeta. Kui magama läksin, siis oli juba selge, et kallal on palavik + mingi kangemat sorti tõbi.
Kolmapäeval ei andnud ma ennast üldse näole. Peas oli küll mõte, et läheks nurga peale apteeki ja ostaks mingeid ravimeid või valuvaigisteid, aga keha sellele ei reageerinud. Palavikuliste külmavärinate vahele nägin und, et mingi CIA salaoperatsioon söötis mulle salaja palavikualandajat (hahaha, varem pole ma päris sedasi soninud). Õhtupoole õnneks palavik alanes ja niipalju sain tehtud, et käisin apteegis ibuprofeeni ostmas ja kosmeetikapoes endale peeglit hankimas. Peegel on tähtis, sest sellega saab endale kurku vaadata ja konstateerida fakti, et mul on järjekordselt küljes iga-aastane mandlikpõletik. Mõnes mõttes kergendus, sest seda ravida on üsna lihtne.
Täna hommikul tegin siis järjekordse visiidi Brasiilia tasuta avalikku tervisesüsteemi. SUS on asja nimi (Sistema Única de Saúde - Ühtne Tervisesüsteem). SUS koosneb üleriiklikust võrgust tervisekeskustest, polikliinikutest ja haiglatest, mis kõik oma teenuseid tasuta pakuvad. Mis veel vingem - vähemalt teoreetiliselt ei pea nende teenuste kasutamiseks isegi mitte brasiillane olema. Otsisin siis hommikul SUS leheküljelt mõned aadressid välja ja läksin kohale. Esimene valitud aadress oli üks SUS punkt kohe siin lähedal, paar kvartalit Avenida Paulistast. Ise veel veidi palavikuline, kobisin sinna punkti sisse ja sain kohe esimese tüüpilise SUS omapära osaliseks - enneolematult vilets teenindus. Peale umbes pooletunnist ootamist leti ääres, ilma et kumbki kahest teenindajast mulle mingi tähelepanu oleks osutanud, küsisin lõpuks, et kuidas ma siin abi saan. Minu käest nõuti alustuseks Brasiilias välja antud dokumenti, aadressi, postiindeksit, ja elukoha tõendit. Vot neid kahte viimast polnud mul anda - esimest ponud veel välja uurinud ja teist ei saa mul veel mõnda aega olema (vaevu ju sisse kolinud). Teenindajaneiu veidi vingerdas ja üritas mind minema saata... ja vaadates mu aadressi, konstateeris, et mina oma elukohaga ei kuulu üldse nende tsooni ning mingu ma mujale. Oi hinge viskas täis - inimesel ju nähtavalt paha olla, niikuinii kõik tasuta, vaja siis sedasi retsida. Aga egas midagi, mul polnud jõudu vaielda ka.
Läksin bussiga siis järgmisele aadressile. Vaat see teine SUS oli hoopis teine lugu kah. Sinna jalutasin sisse - ei mingit järjekorda. Sain kohe vastuvõtus jutule, paari minuti jooksul õe juurde, teise paari pärast arti juurde. Vastuvõtus muide küsiti ükskõik millist dokumendi (Eesti pass sobis neile suurepäraselt), ei küsitud ei postiindeksit ega elukoha tõendit. Siin oli ainsaks vastuvõtu kriteeriumiks see, et mul oli tõesti abi vaja. Õed ja arstid olid kõik jube sõbralikud - kõik noored neiud, tundus, et otse meditsiinikursuselt sisse sadanud - ja üritasid mind aktiivselt veenda päriseks Brasiiliasse jääma. Arst vaatas mulle kurku ja kinnitas minu autodiagnoosi (et siis mandlipõletik) ning pakkus välja kaks varianti - 10 päeva antibiootikume või 1 õige valus süst tagumisse otsa. Ma tegelikult valu kardan küll, aga tol hetkel oli meeleheide nii suur, et otsustasin süsti kasuks. Oli valus küll. Ma pole varem vist sedasi nõela otsas inisenud, hahahaha. Pärast arstikabinetis istudes lugesin ajaviiteks oma patsiendikaarti kah. Oijah - vastuvõtu neiu küsis küll, et milline seal passis mu nimi on. Ma näitasin, et Krista on nimi ja perekonnanimi on kohe seal kohal, rohkem hetkel tähelepanu ei pööranud. Ja nüüd ongi - kohalikus tervishoiusüsteemis olen kirjas kui Krista K. Tallinn. (Kohe perekonnanime kohal on minu passis vähemalt väljaandmise asukoht - Tallinn siis. Kuna Brasiilias on normaalne 3-5 nime, eks see neiu siis arvas, et kaks on vähe ja läks muudkui rida pidi üles, tegi perekonnanimest keskmise nime intsiaali ja pani Tallinna uueks perenimeks).
Et siis ei olnudki midagi eriti hullu. Koju tagasi jõudsin umbes lõuna paiku, magasin kuni õhtuni, ja praeguseks on tervis juba umbes 70%. Homme veel lebotan ja kogun jõudu ja laupäevaks peaks ma jälle normaalne inimene olema. Aga Brasiilia tervishoiusüsteemi üle on küll hea meel. Eks see SUS on nagu on - mõnes kohas funkab, mõnes mitte. Siin on ajalehtedes tihti kuulda lugusid, kus mõni haige sureb SUS ootejärjekorras, sest keegi ei pööra tähelepanu. Aga samas on vähemalt mingisugune abi olemas...ja puhta tasuta. USAs ma oleks kogu selle tralli eest saanud maksta mõnisada taala. Siin läks oma taskust vaid bussiraha. Mulle sobib :)
Muidu hakkavad ka asjad ülesmäge minema. Oma viimase kohvri sain ka täna kätte. Siit jälle üks õppetund lennufirmadega suhtlemiseks. Eile päeval, veidi palavikusegase peaga, helistasin lennufirmasse ja teatasin, et kuna ma oma vajalikke asju juba tükk aega pole näinud, siis lähen endale uusi asju ostma (kaasaarvatud mobiil, fotokas, kingad, läätsed jne) ning arve esitan hiljem lennufirmale. Tüdruk telefonis puikles elu eest ja ütles, et tema mulle sellist nõusolekut anda ei saa. Käskis õhtupoole tagasi helistada, et seda teemat arutada. Mul oli õhtuks üsna toss väljas ja tagasi ei helistanud. Öö hakul tuli aga hostelist sõnum, et mu kohver oli eiteakust järsku välja ilmunud. Hahahahaha, lennufirmal tuli vist hirm peale, et ehk ma olingi juba shoppama läinud.
Nüüd on siis see asi kah jutti aetud. Kohvrit pole ma veel lahti pakkinud, aga küll ma selle fotika siis varsti käiku lasen. Hetkel siis uddised põhiliselt positiivsed. Õues on kah veidi soojemaks läinud.
Kolmapäeval ei andnud ma ennast üldse näole. Peas oli küll mõte, et läheks nurga peale apteeki ja ostaks mingeid ravimeid või valuvaigisteid, aga keha sellele ei reageerinud. Palavikuliste külmavärinate vahele nägin und, et mingi CIA salaoperatsioon söötis mulle salaja palavikualandajat (hahaha, varem pole ma päris sedasi soninud). Õhtupoole õnneks palavik alanes ja niipalju sain tehtud, et käisin apteegis ibuprofeeni ostmas ja kosmeetikapoes endale peeglit hankimas. Peegel on tähtis, sest sellega saab endale kurku vaadata ja konstateerida fakti, et mul on järjekordselt küljes iga-aastane mandlikpõletik. Mõnes mõttes kergendus, sest seda ravida on üsna lihtne.
Täna hommikul tegin siis järjekordse visiidi Brasiilia tasuta avalikku tervisesüsteemi. SUS on asja nimi (Sistema Única de Saúde - Ühtne Tervisesüsteem). SUS koosneb üleriiklikust võrgust tervisekeskustest, polikliinikutest ja haiglatest, mis kõik oma teenuseid tasuta pakuvad. Mis veel vingem - vähemalt teoreetiliselt ei pea nende teenuste kasutamiseks isegi mitte brasiillane olema. Otsisin siis hommikul SUS leheküljelt mõned aadressid välja ja läksin kohale. Esimene valitud aadress oli üks SUS punkt kohe siin lähedal, paar kvartalit Avenida Paulistast. Ise veel veidi palavikuline, kobisin sinna punkti sisse ja sain kohe esimese tüüpilise SUS omapära osaliseks - enneolematult vilets teenindus. Peale umbes pooletunnist ootamist leti ääres, ilma et kumbki kahest teenindajast mulle mingi tähelepanu oleks osutanud, küsisin lõpuks, et kuidas ma siin abi saan. Minu käest nõuti alustuseks Brasiilias välja antud dokumenti, aadressi, postiindeksit, ja elukoha tõendit. Vot neid kahte viimast polnud mul anda - esimest ponud veel välja uurinud ja teist ei saa mul veel mõnda aega olema (vaevu ju sisse kolinud). Teenindajaneiu veidi vingerdas ja üritas mind minema saata... ja vaadates mu aadressi, konstateeris, et mina oma elukohaga ei kuulu üldse nende tsooni ning mingu ma mujale. Oi hinge viskas täis - inimesel ju nähtavalt paha olla, niikuinii kõik tasuta, vaja siis sedasi retsida. Aga egas midagi, mul polnud jõudu vaielda ka.
Läksin bussiga siis järgmisele aadressile. Vaat see teine SUS oli hoopis teine lugu kah. Sinna jalutasin sisse - ei mingit järjekorda. Sain kohe vastuvõtus jutule, paari minuti jooksul õe juurde, teise paari pärast arti juurde. Vastuvõtus muide küsiti ükskõik millist dokumendi (Eesti pass sobis neile suurepäraselt), ei küsitud ei postiindeksit ega elukoha tõendit. Siin oli ainsaks vastuvõtu kriteeriumiks see, et mul oli tõesti abi vaja. Õed ja arstid olid kõik jube sõbralikud - kõik noored neiud, tundus, et otse meditsiinikursuselt sisse sadanud - ja üritasid mind aktiivselt veenda päriseks Brasiiliasse jääma. Arst vaatas mulle kurku ja kinnitas minu autodiagnoosi (et siis mandlipõletik) ning pakkus välja kaks varianti - 10 päeva antibiootikume või 1 õige valus süst tagumisse otsa. Ma tegelikult valu kardan küll, aga tol hetkel oli meeleheide nii suur, et otsustasin süsti kasuks. Oli valus küll. Ma pole varem vist sedasi nõela otsas inisenud, hahahaha. Pärast arstikabinetis istudes lugesin ajaviiteks oma patsiendikaarti kah. Oijah - vastuvõtu neiu küsis küll, et milline seal passis mu nimi on. Ma näitasin, et Krista on nimi ja perekonnanimi on kohe seal kohal, rohkem hetkel tähelepanu ei pööranud. Ja nüüd ongi - kohalikus tervishoiusüsteemis olen kirjas kui Krista K. Tallinn. (Kohe perekonnanime kohal on minu passis vähemalt väljaandmise asukoht - Tallinn siis. Kuna Brasiilias on normaalne 3-5 nime, eks see neiu siis arvas, et kaks on vähe ja läks muudkui rida pidi üles, tegi perekonnanimest keskmise nime intsiaali ja pani Tallinna uueks perenimeks).
Et siis ei olnudki midagi eriti hullu. Koju tagasi jõudsin umbes lõuna paiku, magasin kuni õhtuni, ja praeguseks on tervis juba umbes 70%. Homme veel lebotan ja kogun jõudu ja laupäevaks peaks ma jälle normaalne inimene olema. Aga Brasiilia tervishoiusüsteemi üle on küll hea meel. Eks see SUS on nagu on - mõnes kohas funkab, mõnes mitte. Siin on ajalehtedes tihti kuulda lugusid, kus mõni haige sureb SUS ootejärjekorras, sest keegi ei pööra tähelepanu. Aga samas on vähemalt mingisugune abi olemas...ja puhta tasuta. USAs ma oleks kogu selle tralli eest saanud maksta mõnisada taala. Siin läks oma taskust vaid bussiraha. Mulle sobib :)
Muidu hakkavad ka asjad ülesmäge minema. Oma viimase kohvri sain ka täna kätte. Siit jälle üks õppetund lennufirmadega suhtlemiseks. Eile päeval, veidi palavikusegase peaga, helistasin lennufirmasse ja teatasin, et kuna ma oma vajalikke asju juba tükk aega pole näinud, siis lähen endale uusi asju ostma (kaasaarvatud mobiil, fotokas, kingad, läätsed jne) ning arve esitan hiljem lennufirmale. Tüdruk telefonis puikles elu eest ja ütles, et tema mulle sellist nõusolekut anda ei saa. Käskis õhtupoole tagasi helistada, et seda teemat arutada. Mul oli õhtuks üsna toss väljas ja tagasi ei helistanud. Öö hakul tuli aga hostelist sõnum, et mu kohver oli eiteakust järsku välja ilmunud. Hahahahaha, lennufirmal tuli vist hirm peale, et ehk ma olingi juba shoppama läinud.
Nüüd on siis see asi kah jutti aetud. Kohvrit pole ma veel lahti pakkinud, aga küll ma selle fotika siis varsti käiku lasen. Hetkel siis uddised põhiliselt positiivsed. Õues on kah veidi soojemaks läinud.
Monday, August 10, 2009
Minipuhkus Rios
Viimased paar päeva olen orbiidilt ära olnud. Laupäeva hommikul võtsin kätte ja läksin veetsin meeldiva nädalavahetuse Rio de Janeiros. Eriti keerulist siin midagi polnud. Bussid käivad São Paulo ja Rio vahet 24 tundi päevas, korra või kaks tunni jooksul, seega mingit plaani pole tarvis pidada - vaja ainult bussijaama kohale ilmuda ja pilet osta. Odavaima klassi bussipileti saab R$60 eest (umbes 360 eeku) ja bussisõit ise kestab täpselt kuus tundi. Bussid on siin ülimalt normaalsed. Mul on tunne, et Eesti kenamad bussid on ikkagi jamamad kui siinsed odavaimad pikamaabussid (samas linnasisesed bussid siin eriti kriitikat ei kannata näiteks). Pikamaabussid on siin puhtad, istmete vahed on suured, ja isegi mina oma pikkuse juures saan jalad täiega välja sirutada. Sejatoed käivad kah kaugele alla. Mul oli sellest kadunud kohvri ootamise jamast hing nii täis, et tasus ühel tuttaval Riost vaid kutsuda, kui ma läksingi.
Peale selle nii-öelda odava "tavaklassi" on olemas veel Executive Class (veidi paremad istmed, filmid bussi telekates, väike jook + snäkk ja tasuta ajaleht) ning Leito (istmed käivad vooditeks, snäkid + kohv ja vesi tasuta, tekid-padjad). Hinnavahe on umbes R$20 iga teenuseklassi vahel.
Rios suurt midagi peale puhkamise ei teinud. Laupäeva õhtul käisime mõnede tuttavatega ühes baaris kohalikku Biitlite cover-bändi vaatamas. Naljakad poisid olid, aga muusika oli neil ilusti selge. Peo lõpus üritas mu sõber professor H. neid endale koju majapeole mängima palgata. Tuleb välja, et umbes R$1000 (6000 eek) saaks sellise peo kodus püsti panna küll. Järgmine päev kainenedes tundus see mõte muidugi juba veidi vähem huvitav. Pühapäeval passisin terve hommiku professor H. rõdul ja imetlesin Rio postkaardivaadet. Oh oleks vaid endal ka selline maja sellise vaatega... ma vist ainult rõdul elutsekski. (juuresoleva pildi laenasin oma eelmise aasta pildikollektsioonist. Sama maja, sama rõdu, teine reis. Käib kah.)
Pühapäeva õhtupooliku veetsin ühes raamatupoe kohvikus raamatut lugedes. Raamat oli enda oma ja aeg-ajalt kritseldasin sinna sisse oma märkmeid. Mõned möödakäijad tegid veidi imestunud näo (arvates, et ma raamatupoe raamatutesse sodin), aga keegi teenindajatest midagi ütlema ei tulnud.
Ja muud ei teinudki. Puhkasin.
Täna hommikul tulin tagasi külma São Paulosse (Rios oli temperatuur päeval umbes 25C kanti, siin on vast vaevalt 14-15C). Mu toakese üürihinna sees on igapäevane koristusteenus ja tundub, et üheks koristaja ülesandeks (või kinnisideeks) on iga kord mu aknad pärani lahti teha. Järgmine kord katsun talle ehk isikliku palve esitada akende kinnihoidmise suhtes. Tean jah, et olen eriline külmavares, aga mis teha. Praegu arvutis tippides on sõrmed täitsa kanged. Öösel magamise peale ei taha mõeldagi, sest siis on olemine veel külmem (ja siin mingeid puhureid ega küttesüsteeme ei tunta). Parem alternatiiv külmas toas magamisele võib olla ehk sõpradega välja minemine. São Paulo ööklubid avavad uksed tavaliselt umbes kesköö paiku ja pidu käib ikka hommikutundideni välja. Eestlasele see polegi vast mingi ime, aga tulles USAst, kus pidu algab kell 21-22 paiku ja kõik baarid-klubid peavad sulgema hiljemalt kella 2ks, on siinne ööelu lausa maailmaime. Väljas käin hetkel veel hostelis leitud tuttavatega... rohkem kohalikke kedagi ei tunne.
Muide, teel tagasi São Paulosse lugesin bussi peal ühte kohalikku ajalehte (Estadão). Seal oli keegi Eestis asuv Brasiillane kirjutanud artikli Eesti-Brasiilia vutimängu kohta. Kui isiklikult kokku saaks, siis vist annaks sellele ignorandile ilma pikema jututa lõuga (mis sest, et tüdruk olen, hehehe). Jube halvustav ja havlasti informeeritud artikkel oli. Tekst rõhutas põhiliselt seda, et mängu tuleb vaatama vaevu 10000 inimest (arvestamata seda, et riik on väike ja pilet ülikallis), et eestlased on üleüldse spordis igati viletsad (arvestamata seda, et teatud aladel oleme stabiilselt maailma tipus) ning et me oleme üks vähetähtis postsovjetlik riik, mis rabeleb majandusraskustes ja ei sisalda endas midagi huvitavat. Oi kuidas viskas hinge täis. Ja artikli all oli veel autori nimi ja asukoht: Tallinn, Estônia. No äitäh! Teada on, et me Brasside vastu ei saa, aga vaja siis sedasi tervet riiki maha teha...
Aa, oma kohvrit otsisin ka täna taga. Reedel ütles telefonineiu mulle, et ühe päeva jooksul peaks kohver kohale jõudma. Ma läksin nädalavahetuseks Rio'sse ja mõtlesin, et olin eriti kaval - jättes kaks päeva vahele ja minnes kohvrit otsima alles esmaspäeval ei tohiks kohvri olemasolus kahtlustki olla. Kaua nad ikka jõuavad.... Aga ei - täna pärastlõunaks oli vastus ikka sama: "kohver on tollis ja muid teateid ei ole." Seitse päeva juba!!! Üks hostelis töötav proua võttis telefoni enda kätte ja katsus asja omal moel lahendada. Tema ütles telefonitibinale, et on minu empregada (koduabiline/teenija), et mina olen kohaliku politseiülema tütar, et minu ülivajalikud astmarohud on kohvris sees, ning olgu minu kohver olla kiiremas korras. (Peab tunnistama, et proua oli täitsa hea näitleja). Proua sõnul hakkas telefonineiul hirm küll ja homseks peaks teada olema, kas selline veenmisviis ka mingit mõju avaldas. Hehehehe... mul juba ükskõik mil viisil, aga oma kohvrit tahaks tagasi küll. Homme helistan uuesti.... Aga senimaani - pilte ikka veel ei ole. :p
Homme on jälle huvitav päev. Siis lähen registreerin end igasugustes riigiasutustes (vaja minna föderaalpolitseisse ja kohalikku maksuametisse) ja lähen Eesti aukonsulaati oma uue kena passi järele.
[vabandan kirjavigade pärast, aga sõrmed on päriselt ka kanged ja aegajalt trükivad, mis ise tahavad]
Peale selle nii-öelda odava "tavaklassi" on olemas veel Executive Class (veidi paremad istmed, filmid bussi telekates, väike jook + snäkk ja tasuta ajaleht) ning Leito (istmed käivad vooditeks, snäkid + kohv ja vesi tasuta, tekid-padjad). Hinnavahe on umbes R$20 iga teenuseklassi vahel.
Rios suurt midagi peale puhkamise ei teinud. Laupäeva õhtul käisime mõnede tuttavatega ühes baaris kohalikku Biitlite cover-bändi vaatamas. Naljakad poisid olid, aga muusika oli neil ilusti selge. Peo lõpus üritas mu sõber professor H. neid endale koju majapeole mängima palgata. Tuleb välja, et umbes R$1000 (6000 eek) saaks sellise peo kodus püsti panna küll. Järgmine päev kainenedes tundus see mõte muidugi juba veidi vähem huvitav. Pühapäeval passisin terve hommiku professor H. rõdul ja imetlesin Rio postkaardivaadet. Oh oleks vaid endal ka selline maja sellise vaatega... ma vist ainult rõdul elutsekski. (juuresoleva pildi laenasin oma eelmise aasta pildikollektsioonist. Sama maja, sama rõdu, teine reis. Käib kah.)
Pühapäeva õhtupooliku veetsin ühes raamatupoe kohvikus raamatut lugedes. Raamat oli enda oma ja aeg-ajalt kritseldasin sinna sisse oma märkmeid. Mõned möödakäijad tegid veidi imestunud näo (arvates, et ma raamatupoe raamatutesse sodin), aga keegi teenindajatest midagi ütlema ei tulnud.
Ja muud ei teinudki. Puhkasin.
Täna hommikul tulin tagasi külma São Paulosse (Rios oli temperatuur päeval umbes 25C kanti, siin on vast vaevalt 14-15C). Mu toakese üürihinna sees on igapäevane koristusteenus ja tundub, et üheks koristaja ülesandeks (või kinnisideeks) on iga kord mu aknad pärani lahti teha. Järgmine kord katsun talle ehk isikliku palve esitada akende kinnihoidmise suhtes. Tean jah, et olen eriline külmavares, aga mis teha. Praegu arvutis tippides on sõrmed täitsa kanged. Öösel magamise peale ei taha mõeldagi, sest siis on olemine veel külmem (ja siin mingeid puhureid ega küttesüsteeme ei tunta). Parem alternatiiv külmas toas magamisele võib olla ehk sõpradega välja minemine. São Paulo ööklubid avavad uksed tavaliselt umbes kesköö paiku ja pidu käib ikka hommikutundideni välja. Eestlasele see polegi vast mingi ime, aga tulles USAst, kus pidu algab kell 21-22 paiku ja kõik baarid-klubid peavad sulgema hiljemalt kella 2ks, on siinne ööelu lausa maailmaime. Väljas käin hetkel veel hostelis leitud tuttavatega... rohkem kohalikke kedagi ei tunne.
Muide, teel tagasi São Paulosse lugesin bussi peal ühte kohalikku ajalehte (Estadão). Seal oli keegi Eestis asuv Brasiillane kirjutanud artikli Eesti-Brasiilia vutimängu kohta. Kui isiklikult kokku saaks, siis vist annaks sellele ignorandile ilma pikema jututa lõuga (mis sest, et tüdruk olen, hehehe). Jube halvustav ja havlasti informeeritud artikkel oli. Tekst rõhutas põhiliselt seda, et mängu tuleb vaatama vaevu 10000 inimest (arvestamata seda, et riik on väike ja pilet ülikallis), et eestlased on üleüldse spordis igati viletsad (arvestamata seda, et teatud aladel oleme stabiilselt maailma tipus) ning et me oleme üks vähetähtis postsovjetlik riik, mis rabeleb majandusraskustes ja ei sisalda endas midagi huvitavat. Oi kuidas viskas hinge täis. Ja artikli all oli veel autori nimi ja asukoht: Tallinn, Estônia. No äitäh! Teada on, et me Brasside vastu ei saa, aga vaja siis sedasi tervet riiki maha teha...
Aa, oma kohvrit otsisin ka täna taga. Reedel ütles telefonineiu mulle, et ühe päeva jooksul peaks kohver kohale jõudma. Ma läksin nädalavahetuseks Rio'sse ja mõtlesin, et olin eriti kaval - jättes kaks päeva vahele ja minnes kohvrit otsima alles esmaspäeval ei tohiks kohvri olemasolus kahtlustki olla. Kaua nad ikka jõuavad.... Aga ei - täna pärastlõunaks oli vastus ikka sama: "kohver on tollis ja muid teateid ei ole." Seitse päeva juba!!! Üks hostelis töötav proua võttis telefoni enda kätte ja katsus asja omal moel lahendada. Tema ütles telefonitibinale, et on minu empregada (koduabiline/teenija), et mina olen kohaliku politseiülema tütar, et minu ülivajalikud astmarohud on kohvris sees, ning olgu minu kohver olla kiiremas korras. (Peab tunnistama, et proua oli täitsa hea näitleja). Proua sõnul hakkas telefonineiul hirm küll ja homseks peaks teada olema, kas selline veenmisviis ka mingit mõju avaldas. Hehehehe... mul juba ükskõik mil viisil, aga oma kohvrit tahaks tagasi küll. Homme helistan uuesti.... Aga senimaani - pilte ikka veel ei ole. :p
Homme on jälle huvitav päev. Siis lähen registreerin end igasugustes riigiasutustes (vaja minna föderaalpolitseisse ja kohalikku maksuametisse) ja lähen Eesti aukonsulaati oma uue kena passi järele.
[vabandan kirjavigade pärast, aga sõrmed on päriselt ka kanged ja aegajalt trükivad, mis ise tahavad]
Friday, August 7, 2009
Elukoha otsinguil II
Nonii, nüüd olen oma uude elukohta peaaegu täielikult sisse kolinud (puudu vaid see üks õnnetu kohver). Istun oma voodi peal ja naudin oma tuba, seni kuni see teine tüdruk pole veel saabunud.
Kohvrist siis nii palju, et täna hommikul helistasin järjekordselt lennujaama ja seal öledi, et mu kohver olevat tollis kinni ja pole teada, millal sealt edasi saab. Ühest küljest ju hea uudis - kohvri asukoht on teada ja mingi hetk peaks ta ikka minuni jõudma. Teisest küljest on hing veel rohkem täis - mida see kohver seal tollis küll kolm päeva teeb?? Sees on seal hunnik aluspesu, mõned raamatud ja Eesti-teemalised meened, neli pudelit shampooni, teist neli paari kingi ja üks odavamat sorti fotokas. Ükski neist esemetest ei tohiks tollile erilist huvi pakkuda (fotokas on ka vana, ilmselgete kulumisjälgedega ning silmnähtavalt üsna odav). Olles ise telefonitibina töötanud, tean liigagi hästi, et telefonis vastaja peale karjumine ei aita kuidagi (enamasti pole kõnekeskuse tibidel ligipääsu muule, kui piiratud infole). Kavalad on nad, kuramused - söödavad mulle ette ühe härdalt vabandava telefonineiu ja loodavad pääseda ilma suurema vastutuseta.
Seega, pilte siis ikka veel ei saa...
Uus kodu on normaalne. Mul saab iga hetkega selgemaks, et asukohaga, kuigi too üsna huupi valitud), panin esialgu täitsa täppi. São Paulot peetakse üldiselt üsna ohtlikuks linnaks, kuid siinse linnaosa elanikud kinnitavad mulle, et ka öösel tänaval käimine on üsna turvaline. Suured kõrghooned on siin segi pisikeste nukumajataoliste eluhoonetega. Suurest peatänavast olen kaks kvartalit eemal (hea rahulik), aga kõigele vajalikult siiski piisavalt lähedal. Kõige rohkem rõõmu valmistab mulle hiid-hüper-supermarketite puudumine. Siin on kõik jälle vanaviisi käe-jala juures. Tänavad on pikitud täis pisikesi poekesi - kellad, ehitustarbed, pagar, kirjatarbed, riided, jalanõud, liha - kõik eraldi pisikestes poekestes. USA's oli mu põhiprobleem just see, et elurajoonides poode peaaegu et polnudki. Iga ostu jaoks tuli bussiga logistada kuhugi kaugemale hüpermarketisse ja seal ostud sooritada (ning koju tarida). Siin saan teel bussipeatusest koju pea kõik vajadused rahuldatud.
Järgmine mõistatus lahendamiseks on kuidas küll kopitamise hais toast välja saada. São Paulos on paar viimast kuud pea iga päev sadanud*, õhuniiskus on ülikõrge, ning see tuba on vist mõnda aega tühjana seisnud. Tuba ise on tegelikult normaalne ja puhas, aga riidekapp vajab veidi abi. Eile ostsin poest mingi niiskuseeemaldaja ja mingi lõhnatopsikesed ja panin need eile õhtul kappi. Võimalik, et selliste asjadega peab veidi ootama (või pole sellises õhuniiskuses üldse võimalik?); tänaseks oli mul kapis siiski veel roosilõhnaline kopitus sees. Eks ma katsetan ja küsin nõu naabritelt, kui muidu ei saa.
*São Paulo hüüdnimi rahvasuus on ka "cidade da garoa" (uduvihma linn, hästi rohmakas tõlkes). São Paulo kliima ongi selline, et tihtilugu on linna kohal peen kerge uduvihm - nagu sajaks ja nagu ei sajaks kah. Siin sadas tegelikult täiega paar viimast nädalat, kuid õnneks lõppes vihm just päev enne minu saabumist. Praegu on õhutemperatuur tõusnud tavalisest 12-16C vahemikust 20-30C vahemikku. Eile oli lausa 31C õues. Selline siis São Paulo talv...
Kohvrist siis nii palju, et täna hommikul helistasin järjekordselt lennujaama ja seal öledi, et mu kohver olevat tollis kinni ja pole teada, millal sealt edasi saab. Ühest küljest ju hea uudis - kohvri asukoht on teada ja mingi hetk peaks ta ikka minuni jõudma. Teisest küljest on hing veel rohkem täis - mida see kohver seal tollis küll kolm päeva teeb?? Sees on seal hunnik aluspesu, mõned raamatud ja Eesti-teemalised meened, neli pudelit shampooni, teist neli paari kingi ja üks odavamat sorti fotokas. Ükski neist esemetest ei tohiks tollile erilist huvi pakkuda (fotokas on ka vana, ilmselgete kulumisjälgedega ning silmnähtavalt üsna odav). Olles ise telefonitibina töötanud, tean liigagi hästi, et telefonis vastaja peale karjumine ei aita kuidagi (enamasti pole kõnekeskuse tibidel ligipääsu muule, kui piiratud infole). Kavalad on nad, kuramused - söödavad mulle ette ühe härdalt vabandava telefonineiu ja loodavad pääseda ilma suurema vastutuseta.
Seega, pilte siis ikka veel ei saa...
Uus kodu on normaalne. Mul saab iga hetkega selgemaks, et asukohaga, kuigi too üsna huupi valitud), panin esialgu täitsa täppi. São Paulot peetakse üldiselt üsna ohtlikuks linnaks, kuid siinse linnaosa elanikud kinnitavad mulle, et ka öösel tänaval käimine on üsna turvaline. Suured kõrghooned on siin segi pisikeste nukumajataoliste eluhoonetega. Suurest peatänavast olen kaks kvartalit eemal (hea rahulik), aga kõigele vajalikult siiski piisavalt lähedal. Kõige rohkem rõõmu valmistab mulle hiid-hüper-supermarketite puudumine. Siin on kõik jälle vanaviisi käe-jala juures. Tänavad on pikitud täis pisikesi poekesi - kellad, ehitustarbed, pagar, kirjatarbed, riided, jalanõud, liha - kõik eraldi pisikestes poekestes. USA's oli mu põhiprobleem just see, et elurajoonides poode peaaegu et polnudki. Iga ostu jaoks tuli bussiga logistada kuhugi kaugemale hüpermarketisse ja seal ostud sooritada (ning koju tarida). Siin saan teel bussipeatusest koju pea kõik vajadused rahuldatud.
Järgmine mõistatus lahendamiseks on kuidas küll kopitamise hais toast välja saada. São Paulos on paar viimast kuud pea iga päev sadanud*, õhuniiskus on ülikõrge, ning see tuba on vist mõnda aega tühjana seisnud. Tuba ise on tegelikult normaalne ja puhas, aga riidekapp vajab veidi abi. Eile ostsin poest mingi niiskuseeemaldaja ja mingi lõhnatopsikesed ja panin need eile õhtul kappi. Võimalik, et selliste asjadega peab veidi ootama (või pole sellises õhuniiskuses üldse võimalik?); tänaseks oli mul kapis siiski veel roosilõhnaline kopitus sees. Eks ma katsetan ja küsin nõu naabritelt, kui muidu ei saa.
*São Paulo hüüdnimi rahvasuus on ka "cidade da garoa" (uduvihma linn, hästi rohmakas tõlkes). São Paulo kliima ongi selline, et tihtilugu on linna kohal peen kerge uduvihm - nagu sajaks ja nagu ei sajaks kah. Siin sadas tegelikult täiega paar viimast nädalat, kuid õnneks lõppes vihm just päev enne minu saabumist. Praegu on õhutemperatuur tõusnud tavalisest 12-16C vahemikust 20-30C vahemikku. Eile oli lausa 31C õues. Selline siis São Paulo talv...
Thursday, August 6, 2009
Elukoha otsinguil I
Üks kohver on nüüd kohal. Istusin õhtupoolikul hostelitoas voodi peal ja lugesin meile, kui fuajeest hüüti, et "kohver on kohal!" Läksin vaatama ja tõesti - fuajees oli ajutojuht ühe kohvriga. Aga teine? Ei sellest teisest ei teadnud vaene autojuht midagi. Seega pilte ikka veel ei saa (fotokas on just selles kadunud kohvris). Aga seljariided on nüüd vähemalt olemas. Ja seni on olemas veel ka usk, et küll see teinegi kohver tuleb.
Täna seiklesin pool päeva ringi pangaautomaati otsides. Siin võtavad välismaiseid kaarte vastu ainult mõned harvad masinad ja seda õiget otsides käisin pea tund aega mööda linna ringi. Õnneks peatun hetkel Avenida Paulista lähedal - see on üks São Paulo kõige kuulsamaid ja tähtsamaid äritänavaid ja pankadest siin puudu ei tule. Umbes seitsmendal katsel sattusin panka, kus automaat ka välismaiseid kaarte tunnistab (nüüd jätan selle asukoha meelde, et järgmistel kordadel samamoodi seiklema ei peaks).
Teise poole päevast veetsin uut elukohta otsides. Olin juba mitmesse kohta meilinud ja helistanud, aga siiani on pakkumised olnud kas liiga kallid või juba ära antud. Umbes R$1000 eest kuus (6000eek) on siin võimalik leida üsna luks privaatne tuba või kööktuba mõnes kesklinna hoones, aga õpilase rahakott tavaliselt sellistele hindadele peale ei hakka. Mina otsisin midagi R$400 (2400eek) kanti. Üldiselt kipuvad üliõpilastele mõeldud majutuse hinnad langema rohkem R$500-650 kanti, aga hea õnne korral on odavamalt võimalik küll. Sellise rahaga on siin enamasti võimalik leida pakkumisi 2-6 inimesega ühes toas. Täna hommikul saingi positiivse vastuse ühelt pansionaadilt* kohe Avenida Paulista lähedalt - lubati kohta neljainimese toas vaid R$400 eest. Tundus üsna normaalne pakkumine - läksin kohe vaatama. Ossajeerum. Nii hirmuäratavat elamist pole ma varem näinud. Pisi-pisikeses toas olid kaks narivoodit ja üks riidekapp, muud misagi sinna ei mahtunud, ei lauda, ei tooli, ei riiulit. Aken oli nii pisike, et tuba oli ka keset päeva peaaegu pime. Vaip oli mustusest pruun, madratsid voodis kopitanud välimusega ja terve maja veidi kahtlase olemisega. Sealt tulin tagurpidi välja. Endal hakkas lootus odavat ja normaalset elamist leida vaikselt kaduma. Õhtu poole tuli veel teine pakkumine siit Paulista lähedalt - koht kaheinimese toas R$480 (elekter, internet ja koristusteenus hinna sees). Läksin igaks juhuks siis seda ka vaatama.... ja piisas vaid minutist, et pakkumine vastu võtta. Homme peale lõunat siis kolin. Pilte saab siis, kui teine kohver tuleb, hehehe...
Aga, jah, see koht paistis olevat turvaline, puhas ja piisavalt ruumikas. Niisiis, kahekümnendate teisel poolel hakkan jälle elama nagu algaja üliõpilane - kahekesi toas, vannituba ja köök koridori peal :p Õnneks on tuleb vannituba jagada vaid kolme kaheinimese toa vahel (kõik tüdrukud).
Siit kesklinnast ülikooli käimine saab olema muidugi omaette väljakutse. São Paulo on tuntud oma liiklusummikute ja jubeda liikluskorralduse poolest. Pole veel proovinud, kuid ilmselt saan nautida umbes tunniajaseid bussisõite kooli ja tagasi. Õnneks on mu leping uues elukohas vaid kuu kaupa ning kui hing tõesti täis saab, siis saan kodu ka ülikoolile lähemale otsida.
* pensão, pensionato - ehk siis pansionaat vist? Pensão on maja, kus üüritakse kuu kaupa välja odavaid tubasid, tihti kas üliõpilastele või linnas ajutiselt viibivatele inimestele. Paremates pansionaatides on võimalik üürida eraldi tuba koos privaatse vannitoaga. Odavamates on tihti 2-4 inimest toas ja vannituba koridori peal. Tihti on pansionaadid veel jagatud soo järgi (on meeste- ja naistepansionaate; segapansionaatides on mehed ja naised tihti eri korrustel).
Täna seiklesin pool päeva ringi pangaautomaati otsides. Siin võtavad välismaiseid kaarte vastu ainult mõned harvad masinad ja seda õiget otsides käisin pea tund aega mööda linna ringi. Õnneks peatun hetkel Avenida Paulista lähedal - see on üks São Paulo kõige kuulsamaid ja tähtsamaid äritänavaid ja pankadest siin puudu ei tule. Umbes seitsmendal katsel sattusin panka, kus automaat ka välismaiseid kaarte tunnistab (nüüd jätan selle asukoha meelde, et järgmistel kordadel samamoodi seiklema ei peaks).
Teise poole päevast veetsin uut elukohta otsides. Olin juba mitmesse kohta meilinud ja helistanud, aga siiani on pakkumised olnud kas liiga kallid või juba ära antud. Umbes R$1000 eest kuus (6000eek) on siin võimalik leida üsna luks privaatne tuba või kööktuba mõnes kesklinna hoones, aga õpilase rahakott tavaliselt sellistele hindadele peale ei hakka. Mina otsisin midagi R$400 (2400eek) kanti. Üldiselt kipuvad üliõpilastele mõeldud majutuse hinnad langema rohkem R$500-650 kanti, aga hea õnne korral on odavamalt võimalik küll. Sellise rahaga on siin enamasti võimalik leida pakkumisi 2-6 inimesega ühes toas. Täna hommikul saingi positiivse vastuse ühelt pansionaadilt* kohe Avenida Paulista lähedalt - lubati kohta neljainimese toas vaid R$400 eest. Tundus üsna normaalne pakkumine - läksin kohe vaatama. Ossajeerum. Nii hirmuäratavat elamist pole ma varem näinud. Pisi-pisikeses toas olid kaks narivoodit ja üks riidekapp, muud misagi sinna ei mahtunud, ei lauda, ei tooli, ei riiulit. Aken oli nii pisike, et tuba oli ka keset päeva peaaegu pime. Vaip oli mustusest pruun, madratsid voodis kopitanud välimusega ja terve maja veidi kahtlase olemisega. Sealt tulin tagurpidi välja. Endal hakkas lootus odavat ja normaalset elamist leida vaikselt kaduma. Õhtu poole tuli veel teine pakkumine siit Paulista lähedalt - koht kaheinimese toas R$480 (elekter, internet ja koristusteenus hinna sees). Läksin igaks juhuks siis seda ka vaatama.... ja piisas vaid minutist, et pakkumine vastu võtta. Homme peale lõunat siis kolin. Pilte saab siis, kui teine kohver tuleb, hehehe...
Aga, jah, see koht paistis olevat turvaline, puhas ja piisavalt ruumikas. Niisiis, kahekümnendate teisel poolel hakkan jälle elama nagu algaja üliõpilane - kahekesi toas, vannituba ja köök koridori peal :p Õnneks on tuleb vannituba jagada vaid kolme kaheinimese toa vahel (kõik tüdrukud).
Siit kesklinnast ülikooli käimine saab olema muidugi omaette väljakutse. São Paulo on tuntud oma liiklusummikute ja jubeda liikluskorralduse poolest. Pole veel proovinud, kuid ilmselt saan nautida umbes tunniajaseid bussisõite kooli ja tagasi. Õnneks on mu leping uues elukohas vaid kuu kaupa ning kui hing tõesti täis saab, siis saan kodu ka ülikoolile lähemale otsida.
* pensão, pensionato - ehk siis pansionaat vist? Pensão on maja, kus üüritakse kuu kaupa välja odavaid tubasid, tihti kas üliõpilastele või linnas ajutiselt viibivatele inimestele. Paremates pansionaatides on võimalik üürida eraldi tuba koos privaatse vannitoaga. Odavamates on tihti 2-4 inimest toas ja vannituba koridori peal. Tihti on pansionaadid veel jagatud soo järgi (on meeste- ja naistepansionaate; segapansionaatides on mehed ja naised tihti eri korrustel).
Tuesday, August 4, 2009
Austin -> São Paulo... no ei ole kerge see õigesse kohta kohale jõudmine
Nonii. Olen kohal. Seekordne tulemine oli üsna seiklusterikas, aga nüüd olen tervelt kohal...ise vähemalt. Allpool on mõned märkmed, mis ma teel olles tegin.
Dallase lennujaam (esmaspäev, kella 18 paiku):
See Brasiiliasse minek käib üle kivide ja kändude nagu tavaliselt. Seekordne lend pidi olema kolmeosaline: Austin-Dallas-Miami-São Paulo. Hetkel olen veel Dallases... Dallas-Miami lend on hilinenud üle nelja tunni ja hetkel meie saatust veel teada ei ole. Õnneks mul mingit erilist kiiret ei ole (välja arvatud üks kokku lepitud kohtumine ühe korteri üürile andjaga teisipäeva hommikul).
Alguses paistis kõik hästi minevat – jõudsin Austinist õigel ajal Dallasesse, sõitsin rongiga õigesse terminali, sain kenasti isegi lennuki peale. Hetk enne väljumist aga teatati valjuhääldite kaudu, et viimasel hetkel olla avastatud ühel lennuki rattal piduri üleliigne kulumine. Lennuki kapteni jutu järgi saadeti töömehed hangaari uute pidurite järgi, ning järgmised kolm tundi istusime lennukis pimedas (aknakatted pidid kinni olema, et kohalikus 40C palavuses me sinna lennukisse päris ära ei küpseks) ja ootasime, millal töömehed uued piduriosad toovad ja need lennukil välja vahetavad. Umbes kolme tunni möödudes koitis lennukimeeskonnale lõpuks, et inimesed on näljased ja ei taha eriti lennukis paigal passida. Peale kolmetunnist passimist kamandati kõik reisijad siis lennujaama ootesaali tagasi. Praegu passimegi sama targa näoga siin lennujaama ootesaalis. Oma kella kaheksasest Miami-São Paulo lennust olen juba maha jäänud, aga keegi ametnik lubas, et mind pannakse veel samal õhtul Miamisse jõudes hilisemale lennule. Eks näis... Ega ma siin eriti kaua passida ei tahaks.
Peas tiirleb muidugi väike küsimus – kas tõesti keegi varem pidurite kulumist ei märganud?
...
Kui alguses oli tegemist lennu hilinemisega, siis nüüd on mu Dallas-Miami lend üleüldse tühistatud. Täpsem info hetkel puudub. Teada on vaid nii palju, et pidurite parandamisel leiti lennukil veel mingi teine viga, mis juba suuremat tähelepanu vajas.
...
Umbes kella 19 paiku (ikka veel Dallases):
Lõpuks ometi saab siit minema. Lennufirma leidis viimaks ometi meile asenduslennuki ja lähema poole tunni jooksul saame siiski Miamisse. Paljud siin on oma edasilendudest – või veel hullem, kruiisidest – maha jäänud. Mul on õnneks järgmiste lennuosade tasuta asendamine garanteeritud (kuna kõik lennud sama firmaga ja ühe pileti peal).
...
Õhuruum, kusagil Kariibi mere kohal:
Ümber-Maailma-Mulgi Brasiiliasse mineku saaga jätkub. Peale ligi kuuetunnist ootamist tousis Dallas-Miami lennuk lõpuks õhku. Miamisse jõudsin kella 11 paiku ja pidin keel vestil läbi mitme terminali 11:30 São Paulo lennukile jooksma (Miami lennujaamas terminalidevaheline rongi on üsna mõttetu ja umbes 80% distantsis tuli jala läbida). Hing suure kotiga jooksmisest kinni, jõudsin lõpuks kohale. Veidi (ebaviisakate) ametnikega vaidlemist ja sain siis uuele Brasiilia lennule koha. Hing oli selleks hetkeks juba üsna täis. Küsisin veel kahelt ametnikult, et mis mu pagasist saab – mu lennuinfo oli juba paar korda muutunud ja ei vastanud enam pagasile kinnitatud siltidele. Ega mu mure kedagi eriti ei huvitanud ja pika lunimise peale vastasid mõlemad, et mu pagasi eest kantakse hoolt (jah, just nii täpset infot saingi).
Praegu olen siis lennukis, umbes poolteist tundi lennanud, kuid Brasiilia reisi saaga jätk nõuab asjakäigu uuesti kirja panemist. Just 15 minutit tagasi teatas lennuki kapten üle valjuhääldi, et lennuki aku on läbi ja vaja on pöörduda tagasi Miamisse. (Kas tõesti jälle mitte keegi ei märganud, et aku on tühi kuni kolmandik maad juba sõidetud???? Niiviisi siis tehaksegi lennukitele tehnilist järelevalvet?) Kapteni sõnul on tegemist üsna ebatavalise olukorraga ja igaks juhuks aetakse lennujaama maandumisrada tuletõrje ja kiirabi autosid täis. Hetkel on veel umbes 20 minutit kohalejõudmiseni. Eks siis näeb, kuidas asjad edasi arenevad ja mitut katset mul Brasiiliasse jõudmiseks tarvis läheb. Hetkel on skoor kaks lennukit, mis tehniliste probleemide tõttu sihtpunkti ei jõua.
...
Miami, mingisugune öine kellaaeg... ajaarvamine on puhta sassis:
Nüüd siis oleme tagasi Miamis. Lennujaam on tõesti tuletõrjeautosid täis. Kapten selgitas, et igaks juhuks vajutas ta maandudes n.ö. ''pidurid põhja'' ja pidurite ülekuumenemist kartes kutsus tuletõrje ka välja. Midagi hullu õnneks ei juhtunud, pidurid jäid terveks ja nüüd ootame siis uut akut. Kuramus küll! Kui me siit järgmise kahe tunni jooksul minema saame, siis peaksin ma lennujaamast otse minnes isegi oma korteriüürimise kohtumisele jõudma.
...
São Paulo, Teisipäev, kella 15 paiku:
Olen nüüd lõpuks São Paulos kohal ja oma hostelis. Lennuk passis lennujaamas kuni varahommikuni, rampväsinud inimesed sees. Kella 13 paiku jõudsime siiski São Paulosse kohale (kella 05:30 asemel). Mu kohvrid muidugi kohale ei jõudnud – HOOLIMATA SELLEST, ET MA KAHE ERINEVA AMETNIKUGA SEL TEEMAL ENNE LENDU VESTELDA ÜRITASIN!! Õnneks olid São Paulo lennujaama teenindajad palju lahkemad, uurisid mu kohvrite asukoha (vist) välja ja lubasid nad homseks tasuta mulle hostelisse kohale toimetada. Praegu siis passin oma lennuriietes ja mõtlen linna peale vähemalt ühte vahetust puhtaid riideid otsima minna.
Aga muidu on kõik tiptop, hehehehe. Ise olen terve, õiges kohas, vaja ainult kohvrid ära oodata. Homme hakkan elukoha otsimisega pihta.
Ilm on selline varakevadine siin. Õues on umbes 15C ja pilvine. Minu jaoks veidi liiga külm, hehe.
Pilte panna hetkel ei ole, sest fotokas on kohvris, teadmata asukohas :p
ps: blogi paremas servas on kast, kuhu saad panna oma meiliaadressi, et saada teatis iga kord, kui ma siia midagi üles panen. Pane oma meiliaadress kasti, vajuta "subscribe" nuppu; sulle tuleb email saatjalt 'blogalertconfirmation@shootthebreeze.net', kus sees on pikk link algusega http://shootthebreeze.net/........ Oma soovi kinnitamiseks tuleb vajutada sellele lingile. Sedasi ei jää sa kuniagi viimastest uudistest ilma. :)
Subscribe to:
Posts (Atom)