Jess....

Nonii, olen mõned päevad orbiidilt ära olnud. Teisipäeval tuli tõbi kallale. Olin õhtul mõnede tuttavatega kohvikus, kui järsku lõi külge eriline väsimus ja valu lihastes. Vabandasin end poole jutu pealt välja ja kobisin ära koju. Alguses mõtlesin, et niisama olen külmast ja pidevast ringijooksmisest väsinud. Mõtlesin end siis enne magamaminekut vähemalt kuuma tee ja supiga turgutada. Jõudsin koju, panin poti vett täis, teekoti tassi, siis hakkasin pliiti uurima - see vanamoodi gaasipliit, millele ise peab tikuga tule külge panema. Hakkasin siis köögis ringi vaatama...ja ei leia. Mul on tunne, et siin on igaühel vist isiklik tikutops või midagi sellist. Nüüd kus plaan tehtud ei tahtnud enam heleda kõhuga magama ka minna. Otsustasin siis tagasi tänavale minna tikutopsi otsima. Kell oli juba kusagil 11 paiku öösel, enamus kohti kõik kinni. Käisin apteegis küsimas - need vist arvasid, et ma mingi hilisöises suitsunäljas olen, vangutasid pead ja ütlesid ei. Järgmine lahtine koht oli mingi kohvik, seal selgitasin juba ette, et pliidi jaoks, hehehe, aga ikka ei. Ja tänavad puhta tühjad ja pimedad... Lõpuks õnnestus ühest õllekast ikkagi tikutops orgunnida ja tee + supp valmis keeta. Kui magama läksin, siis oli juba selge, et kallal on palavik + mingi kangemat sorti tõbi.
Kolmapäeval ei andnud ma ennast üldse näole. Peas oli küll mõte, et läheks nurga peale apteeki ja ostaks mingeid ravimeid või valuvaigisteid, aga keha sellele ei reageerinud. Palavikuliste külmavärinate vahele nägin und, et mingi CIA salaoperatsioon söötis mulle salaja palavikualandajat (hahaha, varem pole ma päris sedasi soninud). Õhtupoole õnneks palavik alanes ja niipalju sain tehtud, et käisin apteegis ibuprofeeni ostmas ja kosmeetikapoes endale peeglit hankimas. Peegel on tähtis, sest sellega saab endale kurku vaadata ja konstateerida fakti, et mul on järjekordselt küljes iga-aastane mandlikpõletik. Mõnes mõttes kergendus, sest seda ravida on üsna lihtne.
Täna hommikul tegin siis järjekordse visiidi Brasiilia tasuta avalikku tervisesüsteemi. SUS on asja nimi (Sistema Única de Saúde - Ühtne Tervisesüsteem). SUS koosneb üleriiklikust võrgust tervisekeskustest, polikliinikutest ja haiglatest, mis kõik oma teenuseid tasuta pakuvad. Mis veel vingem - vähemalt teoreetiliselt ei pea nende teenuste kasutamiseks isegi mitte brasiillane olema. Otsisin siis hommikul SUS leheküljelt mõned aadressid välja ja läksin kohale. Esimene valitud aadress oli üks SUS punkt kohe siin lähedal, paar kvartalit Avenida Paulistast. Ise veel veidi palavikuline, kobisin sinna punkti sisse ja sain kohe esimese tüüpilise SUS omapära osaliseks - enneolematult vilets teenindus. Peale umbes pooletunnist ootamist leti ääres, ilma et kumbki kahest teenindajast mulle mingi tähelepanu oleks osutanud, küsisin lõpuks, et kuidas ma siin abi saan. Minu käest nõuti alustuseks Brasiilias välja antud dokumenti, aadressi, postiindeksit, ja elukoha tõendit. Vot neid kahte viimast polnud mul anda - esimest ponud veel välja uurinud ja teist ei saa mul veel mõnda aega olema (vaevu ju sisse kolinud). Teenindajaneiu veidi vingerdas ja üritas mind minema saata... ja vaadates mu aadressi, konstateeris, et mina oma elukohaga ei kuulu üldse nende tsooni ning mingu ma mujale. Oi hinge viskas täis - inimesel ju nähtavalt paha olla, niikuinii kõik tasuta, vaja siis sedasi retsida. Aga egas midagi, mul polnud jõudu vaielda ka.
Läksin bussiga siis järgmisele aadressile. Vaat see teine SUS oli hoopis teine lugu kah. Sinna jalutasin sisse - ei mingit järjekorda. Sain kohe vastuvõtus jutule, paari minuti jooksul õe juurde, teise paari pärast arti juurde. Vastuvõtus muide küsiti ükskõik millist dokumendi (Eesti pass sobis neile suurepäraselt), ei küsitud ei postiindeksit ega elukoha tõendit. Siin oli ainsaks vastuvõtu kriteeriumiks see, et mul oli tõesti abi vaja. Õed ja arstid olid kõik jube sõbralikud - kõik noored neiud, tundus, et otse meditsiinikursuselt sisse sadanud - ja üritasid mind aktiivselt veenda päriseks Brasiiliasse jääma. Arst vaatas mulle kurku ja kinnitas minu autodiagnoosi (et siis mandlipõletik) ning pakkus välja kaks varianti - 10 päeva antibiootikume või 1 õige valus süst tagumisse otsa. Ma tegelikult valu kardan küll, aga tol hetkel oli meeleheide nii suur, et otsustasin süsti kasuks. Oli valus küll. Ma pole varem vist sedasi nõela otsas inisenud, hahahaha. Pärast arstikabinetis istudes lugesin ajaviiteks oma patsiendikaarti kah. Oijah - vastuvõtu neiu küsis küll, et milline seal passis mu nimi on. Ma näitasin, et Krista on nimi ja perekonnanimi on kohe seal kohal, rohkem hetkel tähelepanu ei pööranud. Ja nüüd ongi - kohalikus tervishoiusüsteemis olen kirjas kui Krista K. Tallinn. (Kohe perekonnanime kohal on minu passis vähemalt väljaandmise asukoht - Tallinn siis. Kuna Brasiilias on normaalne 3-5 nime, eks see neiu siis arvas, et kaks on vähe ja läks muudkui rida pidi üles, tegi perekonnanimest keskmise nime intsiaali ja pani Tallinna uueks perenimeks).

Et siis ei olnudki midagi eriti hullu. Koju tagasi jõudsin umbes lõuna paiku, magasin kuni õhtuni, ja praeguseks on tervis juba umbes 70%. Homme veel lebotan ja kogun jõudu ja laupäevaks peaks ma jälle normaalne inimene olema. Aga Brasiilia tervishoiusüsteemi üle on küll hea meel. Eks see SUS on nagu on - mõnes kohas funkab, mõnes mitte. Siin on ajalehtedes tihti kuulda lugusid, kus mõni haige sureb SUS ootejärjekorras, sest keegi ei pööra tähelepanu. Aga samas on vähemalt mingisugune abi olemas...ja puhta tasuta. USAs ma oleks kogu selle tralli eest saanud maksta mõnisada taala. Siin läks oma taskust vaid bussiraha. Mulle sobib :)

Muidu hakkavad ka asjad ülesmäge minema. Oma viimase kohvri sain ka täna kätte. Siit jälle üks õppetund lennufirmadega suhtlemiseks. Eile päeval, veidi palavikusegase peaga, helistasin lennufirmasse ja teatasin, et kuna ma oma vajalikke asju juba tükk aega pole näinud, siis lähen endale uusi asju ostma (kaasaarvatud mobiil, fotokas, kingad, läätsed jne) ning arve esitan hiljem lennufirmale. Tüdruk telefonis puikles elu eest ja ütles, et tema mulle sellist nõusolekut anda ei saa. Käskis õhtupoole tagasi helistada, et seda teemat arutada. Mul oli õhtuks üsna toss väljas ja tagasi ei helistanud. Öö hakul tuli aga hostelist sõnum, et mu kohver oli eiteakust järsku välja ilmunud. Hahahahaha, lennufirmal tuli vist hirm peale, et ehk ma olingi juba shoppama läinud.

Nüüd on siis see asi kah jutti aetud. Kohvrit pole ma veel lahti pakkinud, aga küll ma selle fotika siis varsti käiku lasen. Hetkel siis uddised põhiliselt positiivsed. Õues on kah veidi soojemaks läinud.