Peale selle nii-öelda odava "tavaklassi" on olemas veel Executive Class (veidi paremad istmed, filmid bussi telekates, väike jook + snäkk ja tasuta ajaleht) ning Leito (istmed käivad vooditeks, snäkid + kohv ja vesi tasuta, tekid-padjad). Hinnavahe on umbes R$20 iga teenuseklassi vahel.
Rios suurt midagi peale puhkamise ei teinud. Laupäeva õhtul käisime mõnede tuttavatega ühes baaris kohalikku Biitlite cover-bändi vaatamas. Naljakad poisid olid, aga muusika oli neil ilusti selge. Peo lõpus üritas mu sõber professor H. neid endale koju majapeole mängima palgata. Tuleb välja, et umbes R$1000 (6000 eek) saaks sellise peo kodus püsti panna küll. Järgmine päev kainenedes tundus see mõte muidugi juba veidi vähem huvitav. Pühapäeval passisin terve hommiku professor H. rõdul ja imetlesin Rio postkaardivaadet. Oh oleks vaid endal ka selline maja sellise vaatega... ma vist ainult rõdul elutsekski. (juuresoleva pildi laenasin oma eelmise aasta pildikollektsioonist. Sama maja, sama rõdu, teine reis. Käib kah.)
Pühapäeva õhtupooliku veetsin ühes raamatupoe kohvikus raamatut lugedes. Raamat oli enda oma ja aeg-ajalt kritseldasin sinna sisse oma märkmeid. Mõned möödakäijad tegid veidi imestunud näo (arvates, et ma raamatupoe raamatutesse sodin), aga keegi teenindajatest midagi ütlema ei tulnud.
Ja muud ei teinudki. Puhkasin.
Täna hommikul tulin tagasi külma São Paulosse (Rios oli temperatuur päeval umbes 25C kanti, siin on vast vaevalt 14-15C). Mu toakese üürihinna sees on igapäevane koristusteenus ja tundub, et üheks koristaja ülesandeks (või kinnisideeks) on iga kord mu aknad pärani lahti teha. Järgmine kord katsun talle ehk isikliku palve esitada akende kinnihoidmise suhtes. Tean jah, et olen eriline külmavares, aga mis teha. Praegu arvutis tippides on sõrmed täitsa kanged. Öösel magamise peale ei taha mõeldagi, sest siis on olemine veel külmem (ja siin mingeid puhureid ega küttesüsteeme ei tunta). Parem alternatiiv külmas toas magamisele võib olla ehk sõpradega välja minemine. São Paulo ööklubid avavad uksed tavaliselt umbes kesköö paiku ja pidu käib ikka hommikutundideni välja. Eestlasele see polegi vast mingi ime, aga tulles USAst, kus pidu algab kell 21-22 paiku ja kõik baarid-klubid peavad sulgema hiljemalt kella 2ks, on siinne ööelu lausa maailmaime. Väljas käin hetkel veel hostelis leitud tuttavatega... rohkem kohalikke kedagi ei tunne.
Muide, teel tagasi São Paulosse lugesin bussi peal ühte kohalikku ajalehte (Estadão). Seal oli keegi Eestis asuv Brasiillane kirjutanud artikli Eesti-Brasiilia vutimängu kohta. Kui isiklikult kokku saaks, siis vist annaks sellele ignorandile ilma pikema jututa lõuga (mis sest, et tüdruk olen, hehehe). Jube halvustav ja havlasti informeeritud artikkel oli. Tekst rõhutas põhiliselt seda, et mängu tuleb vaatama vaevu 10000 inimest (arvestamata seda, et riik on väike ja pilet ülikallis), et eestlased on üleüldse spordis igati viletsad (arvestamata seda, et teatud aladel oleme stabiilselt maailma tipus) ning et me oleme üks vähetähtis postsovjetlik riik, mis rabeleb majandusraskustes ja ei sisalda endas midagi huvitavat. Oi kuidas viskas hinge täis. Ja artikli all oli veel autori nimi ja asukoht: Tallinn, Estônia. No äitäh! Teada on, et me Brasside vastu ei saa, aga vaja siis sedasi tervet riiki maha teha...
Aa, oma kohvrit otsisin ka täna taga. Reedel ütles telefonineiu mulle, et ühe päeva jooksul peaks kohver kohale jõudma. Ma läksin nädalavahetuseks Rio'sse ja mõtlesin, et olin eriti kaval - jättes kaks päeva vahele ja minnes kohvrit otsima alles esmaspäeval ei tohiks kohvri olemasolus kahtlustki olla. Kaua nad ikka jõuavad.... Aga ei - täna pärastlõunaks oli vastus ikka sama: "kohver on tollis ja muid teateid ei ole." Seitse päeva juba!!! Üks hostelis töötav proua võttis telefoni enda kätte ja katsus asja omal moel lahendada. Tema ütles telefonitibinale, et on minu empregada (koduabiline/teenija), et mina olen kohaliku politseiülema tütar, et minu ülivajalikud astmarohud on kohvris sees, ning olgu minu kohver olla kiiremas korras. (Peab tunnistama, et proua oli täitsa hea näitleja). Proua sõnul hakkas telefonineiul hirm küll ja homseks peaks teada olema, kas selline veenmisviis ka mingit mõju avaldas. Hehehehe... mul juba ükskõik mil viisil, aga oma kohvrit tahaks tagasi küll. Homme helistan uuesti.... Aga senimaani - pilte ikka veel ei ole. :p
Homme on jälle huvitav päev. Siis lähen registreerin end igasugustes riigiasutustes (vaja minna föderaalpolitseisse ja kohalikku maksuametisse) ja lähen Eesti aukonsulaati oma uue kena passi järele.
[vabandan kirjavigade pärast, aga sõrmed on päriselt ka kanged ja aegajalt trükivad, mis ise tahavad]
No comments:
Post a Comment