Laiskade inimeste rõõm

Meil siin pansionaadis pesumasinat pole ja rätikuid ning kehakatteid tuleb mul regulaarselt viia pesumajja. No, Brasiilias on seda vaest ja madalamat keskklassi (loe: neid, kel kodus pesumasinat pole) piisavalt palju, et pesumajaärindus siin kenasti õitseda võiks. Pesumaju on siin pea sama tihedalt kui pagariärisid - pea igal tänaval on väike pesumajake (minu kodust paari minuti jalutuskäigu raadiuses on neid vähemalt kolm). Mulle tundub, et paljud kohalikud ei kavatsegi pesumasinat osta, kuna teenus nii kergelt kättesaadav on. Enamik pesumaju pakuvad ka pesule järgi tulemise ning koju kätte toomise teenust, tihti tasuta. Ma olen teistega võrreldes sellevõrra tubli, et oma pesu viin ise 200m kaugusele pesumajja ;)
Aga jah... laiskade inimeste rõõm on see Brasiilia pesumajandus. Viisin mõned päevad tagasi jälle kotitäie kraami pesulasse ja täna läksin järgi. Süda hüppas rõõmust sees, kui pesulatädi mulle kena paberisse mähitud pakikese ulatas, kus mu kenasti triigitud ja perfektselt volditud asjad sees olid. Kenasti sümmeetriliselt volditud pakike ise peaaegu nagu kingitus. Mis sa hing veel ihkad - tunne, nagu oleks just tulnud poest uusi ostmast. Küll on see laiskade pesupäev alles tore asi!

Jõuluhooaeg

Seda juba mainisin, et sügisene vabandust, kevadine (siin on praegu hoopis kevad ju) jõuluhooaeg algas pihta lausa 1. novembril. Tol hetkel ei olnud ma viitsinud pilte panna, aga üleeile tegin siis tööle minnes bussiakna kaudu paar klõpsu ära. Kuigi olen siin palju aastaid juba jõlkumas käinud, siis kevadine jõuluhooaeg ja jõulud kui suve avapauk on veel veidi harjumatu.

@suve avapauk...vaata tänavatermomeetriga fotot allpool (je see on veel jahedamal päeval tehtud foto) :p

*

ülemised pildid: kuused ja jõulumehed ilmusid Avenida Paulistale 2. novembri hommikul ja palju hooned on olnud täielikus jõulurüüs sellest ajast saati. No on kannatust neil brasiillastel pikki pidusid pidada. karneval = 6 päeva, jaanipäev = pea terve juunikuu... nüüd siis jõulud = kaks kuud. Anna kannatust, hehehe.

alumine pilt: see oli siis temperatuur ülemiste piltide tegemise hetkel ja kohas. Ja see oli veel üks jahedamatest päevadest... Võimalik, et São Paulo elanikud on leppinud faktiga, et siinkandis on jõulud suur suveüritus ja hea rannapuhkuse võimalus. Brasiilia veel kuumemas kirdeosas, Salvadoris, kleebivad elanikud järjekindlalt jõulukaunistusena vatti akendele, üritades vist jätta "lumiste jõulude" muljet. Siin São Paulos pole sellist kommet veel (ma kordan, veel) kohanud.

Pimedus! Valgus!

Nonii... nüüd läks veidi huvitavaks kah. Meil siin oli apagão... bleckaute...elektrikatkestus.... ja täielik kottpimedus. Elekter läind, ja mitte vähe.

Olin eile, teisipäeva õhtul, mõnede sõpradega siinsamas kodu lähedal baaris, ajasime juttu, võtsime veidi õlut, õhtu edenes hästi... ja järsku terves baaris tuled kustusid. Alguses oli tore - baaritäis lõbusat rahvast hüüdis 'jee" ja nalja sai oi kui palju. Mõne minuti pärast tuli valgus tagasi, ning umbes 10 minutit hiljem - jälle pimedus. Rahvas hüüdis veelkord 'jee'... aga pimedus jäi. Aknast vaadates oli näha, et terve tänava ulatuses polnud valguselaikugi olla. Siin-seal vaid mõne hoone fuajee tuled, mis generaatori baasil põlesid. Noo, mis teha, esialgu läks pidu pimedas edasi, aga vaikselt hakkasid ka baari uudised kohale jõudma - keegi kuskil mainis, et elekter pole läinud mitte meie tänaval, vaid terves linnas. Siis tuli juba uudis, et mitte vaid São Paulos, vaid ka naaberosariikides. Sõda?!?

Polnud veel kesköögi, kui meid baarist "turvalisuse eesmärgil" välja kupatati. Teise sõnaga - pimedas on pätte palju ja kardeti, et ehk tuleb mõni pätikamp baari vallutama. Sellele muidugi ei mõeldud, et ilma elektrita metroo ei käi, paljud koju ei pääse ning seetõttu peavad jääma niisama tänavale uitama. Heheh, õnneks oli minu kodu lähedal. Koperdasin siis kottpimedas kodu poole... ja ohh, mis ma kuulen-näen - kõik noored minu majast on kogunenud kitarridega maja ette trepile laulma ning küünlavalges aega viitma (jah, pimedas ja teadmatuses on veidi nadi magama minna).

Mingil hetkel me kõik väsisime seal trepil pilli tinistades ja igaüks kobis oma tuppa kotile - homme (täna) on kõigest hoolimata tööpäev. Praegu on kelle veidi üle poole kuue hommikul...ärkasin selle peale, et toa laelamp põles ja valgusekiir paistis otse silma. Internet ka tagasi ja lõpuks ometi on võimalus uudiseid lugeda. Tõesti - Itaipu elektrijaamas oli veel selgitamata probleem ja elekter oli läinud pool ööd Paraguais ja pooles Brasiilias. São Paulos metroo ei käinud, inimesed jäid rongidesse kinni, lifitid jäid poolel teel pidama, bussid olid puupüsti täis, valgusfoorid ei töötanud (liiklus oli täielik kaos...seda nägin koju jalutades isegi), ja inimeste paranoiad seoses sõdade, terroristide ning tulnukatega said vaid hoogu juurde.

Kohalik ajaleht, Folha de São Paulo, on juba mõned pildid netti pannud. neid saab näha siin (vajuta vasakul olevatele hallidele ruudukestele ühelt pildilt teisele liikumiseks): http://www1.folha.uol.com.br/folha/galeria/galeria-20091111-apagao.shtml

Nojah huvitav oli. Mõned tunnid teadmatust, palju nalja, veidi ebamugavust (paljudele inimestele ka palju ebamugavust)...aga õnneks on valgus nüüd tagasi. Aga pool Brasiiliat + Paraguai!?!??? Et siis umbes 50 Eestit ilma elektrita?? On ikka veidi ekstreem tõesti. Eks hiljem uudistest näeb asja tegelikku mõõtu ja põhjusi.

ps: järgnevad fotod pole minu tehtud


São Paulo suurtänavad - São Paulo kesklinn on nagu New York - siin ei magata kunagi. Ja tuled ei kustu siin ka kunagi. Välja arvatud täna...


Inimesed bussides tunglemas, sest kohalik põhitransport - metroo - täna ei käi.

Leivategu

Ohhjahh... kohalikud siin nõuavad mu käest mingit tüüpilist Eesti toitu. Mitu kuud olen juba mõelnud, et mida sellist küll teha, mida ma 1) oskaks teha, ja 2) mis oleks ka Eesti söök (ja mitte terve Euroopa ja poole Brasiilia peal tavaline asi...hapukapsa on Saksa immigrandid siia juba 20. sajandi alguses sisse toonud ja see mingi eriline eksootika siin São Paulos ei ole). Lisaks on siis veel probleem, et paljusid meile tavalisi toiduaineid pole siin saada või saab vaid läbi suure raskuste (rukkijahu on haruldus, õige maitsega hapukoort pole veel kohanud, kohupiima-petti-keefirit siin ei tunta...raske on sedasi, hehehe).
Leivateo mõte tuli hetkel, kui ma suurelt turult kesklinnas (Mercado Municipal) leidsin ühes putkas müügil köömned. Köömned on siinkandis piisavalt haruldased, et müüja ei teadnud neile isegi portugalikeelset nime anda. Kotike köömneid oli importkaup ja pakile peale trükitud "kümmel". Saksa toode vist... Igaks juhuks ostsin köömned ära ja mõtlesin, et nüüd vist leivateost ei pääse. Otsisin siis netist rukkileiva retsepte... Järgmine takistus - juuretiset rukkileivaretsepte eriti kerge leida ei ole. Ja juuretist ennast siinmaal vist ammugi ei tunta (ehh, rukkileibagi ei tunta). Sõna 'juuretis' portugali keelde ka tõlkida ei oska. Ühe majanaabri käest küsisin (see oskab saia küpsetada), aga tema ei teadnud sellisest asjast midagi. Nooh...emps saatis mingisuguse retsepti meili teel. Kuna muud valikut pole, siis hetkel läheb see loosi. Poest leidsin pika otsimise järel rukkijahu kah. Juurde orgunnisin veel mingit nisukiudu ja mingeid seemneid (ai ärge paluge tõlkida...nägid leiva sisse panemiseks sobivad välja), Youtube'ist otsisin kah leivateo õpetusi ja täna siis võtsin julguse kokku.
Pärm sooja vette, suhkurt juurde, kokku segada, siis 10 minutit seista lasta. Siis jahud-seemned-köömned, sool ja veidi sulavõid. Segasin selle segu kokku ja panin räti all päikee käes kasvama. Õues on siin täna mingi 28C kanti, päikeselaigus vist ehk rohkemgi. Praegu tagantjärele on kahtlus, et ega sellest temperatuurist vist tegelikult ei piisanud. Järgmiseks leivateoks pean suuremat suve ootama (ega siin 40C tulemata ei jää - paras ilm pärmitaigna kergitamiseks). Pildil siis minu tainapäts räti all, maja hoovis kerkimas. Ega ta ausalt öeldes eriti just kõrgemale ei kerkinud, valgus rohkem külgedele laiali, sest taignanõu oli liiga suur. Umbes 45 minuti pärast mudisin oma taignajupi veel kord veidi jahuga läbi, tegin kolm pisikest pätsikest ja panin veel 15 minutiks räti alla kerkima (seekord eelsoojendatud ahju ukse peale... suure leivateo peale oli päike juba majanurga taha vajunud ja majahoovis enam nii palav ei olnud). Seekord ei kippunud pätsikesed pea üldse kerkima. No, kannatus läbi, pätsid ahju, 20-30 minuti pärast välja...ja siin nad on. Veidi magedad tulid (ei osanud õiges koguses soola panna), veidi tihedad kah (minu esimene pärmitaigna katsetus), aga süüa mingil määral kõlbavad. Juustu peale ja pole väga viga.
Teistele pakkumiseks pean muidugi veidi veel harjutama. Aga õppida tuleb mul kiirelt - pool kilo rukkijahu on kohalikus poes umbes 36eek kanti. Kalliks läheb see leivategu, kui iga väiksemat sorti kukli peale kolme korraliku leiva raha peab kulutama.
Hmmm... ja koduste leivategijatega pean vist ka veel kord konsulteerima, et selle pärmitaignaga ikka hakkama saaks. No jõuludeks saan vast selgeks.

Aga rääkides jõuludest - Avenida Paulista sai jõuluehted juba 1. Novembril. Meil siin on jõuluhooaeg seega juba alanud. Eestis vist alles kadri- ja mardisandid tulemas...

Tänavatoidud

Väljas söömine, nii väiksemates söögikohtades kui ka lausa tänaval, on Brasiilias väga levinud komme. Kodus tehakse siin süüa küll, aga tänavatel on saadaval lai valik odavamat kõhutäidet ning brasiillased kipuvad tihti võimalust kasutama. Täna käisin sõpradega linna peal jalutamas ning tegin mõnedest tänaval söömise võimalustest pilti. Järgnev valik ei ole kõikehõlmav, (appi, mul pole kõigest pilti tegemiseks aega), aga mõned huvitavad asjad jäid kaamera ette küll.

Lanchonete

Lanchonete on pisikene söögikoht, kus on tavaliselt saada lihtsamaid sööke alatest pirukatest ja võileibadest kuni väiksemate praadideni (riis, oad, salat, kanafilee). Lisaks söödavale pakuvad lanchonete'd pea eranditult ka värskeid puuviljamahlu ja kohvi (kohvi joovad brasiillased söögi alla, söögi peale, ja muidu kah). Lanchonete on siin ülimalt tüüpiline söögikoht... erineb restoranist, kuna on tavaliselt väga lihtne ja odav - siin ei toimu mingit peenutsemist, ainult söömine. Väiksemates kohtades puuduvad tihti isegi lauad-toolid ning söömine käib leti ääres pukil istudes. Tihti asub lanchonete tänavanurgal, (pea igal teisel tänavanurgal siin linnas, ausalt), ning tihtilugu puudub tal tervenisti tänavapoolne sein. (Ööseks suletakse tänavapoolne külg plekist garaaziukse taolise mehhanismiga, mis päeval lae alla on rullitud).

Lanchonete lähedane sugulane on padaria - pagariäri. Brasiillastele meeldib osta igal hommikul hommikusöögiks värsket saia (leiba siin pole, eksole) ning paljudel tänavanurkadel on leida hübriidäri padaria-lanchonete - siin saavad soovijad lisaks muule söögile-joogile osta ka igasuguseid kohapeal küpsetatud saiu ja saiakesi. Ja vaat pagariärisid on siin tõesti paaaaaalju.... Hehe, minu tänavanurgal on ka olemas nii pisikene pool-püstijalu lanchonete (ühel pool teed) kui ka veidi suurem lanchonete-pagariäri. Selles teises müüjad-kokad juba tunnevad mind ning praeguseks teavad mu tellimust (vastavalt kellaajale) enne, kui ma suu lahti teha jõuan.







Palaval päeval

Süüa saab ka lausa tänaval, kui selleks isu on. Palaval päeval linnas jalutades pole mingi ime kohata erinevat sorti tänavamüüjaid, kes pakuvad kõike joodavat alates pudeliveest ja limonaadist kuni kookoeveeni välja. Kookosevesi, erinevalt kookosepiimast, on täitsa maitsev jook... läbipaistev ja veidi magus vedelik, mis üsna vitamiinirikas ja igati kasulik. Siin pakutakse kookosevett näiteks vedelikupuuduse puhul ning tihti ka haigetele lastele. Kookosevee müüjat on lihtne märgata - neid reedab suur roheline kookospähklihunnik. Vee kätte saamiseks, puurib müüja kookosesse augu, mille kaudu vett kõrrega juua saab (saab ka lasta pudelisse panna). Ühe kookose saab kätte tavaliselt R$1.50-2 eest (9-12 eek) ning pooleliitrine pudel kookosevett on keskmiselt R$3-4 (18-24eek).


Kel palaval päeval isu millega söödava järgi on, see võib kookosevee vahele jätta ning süüa erinevaid tänaval müüdavaid puuvilju. Eriti populaarsed on siinkandis ananassimüüjad, kes magusa vilja puhastavad, pikuti suurteks viiludeks lõikavaid ning neid viile möödakäijatele müüvad. Kogu ettevõtmise hügieenilisus sõltub muidugi sellest, kus müüja asub ja kas tal on käte ning nugade pesemise võimalust. Mul endal igas kohas sellise kauba ostmiseks aulalt öeldes julgust ei jätku. Aga idee on iseenesest ülihea... palaval päeval veel eriti.


Hot dog

Mis ma veel head leidsin.... minu eriline nõrkus, salajane patt mis mind ükspäev veel hauda, või siis haiglasse viib, on brasiilia hot dog. Hod dogist, koos kõigi tema paljude koostisainetega, ma ühes varasemas postituses juba rääkisin, aga ei jutustanud eriti pikalt sellest, kus neid kohalikke leiutisi osta saab. Iseenda kurbuseks pean tunnistama, et hot dog on oma eripärasest retseptist hoolimata siin siiki madalama klassi rämpstoit. Kenamates (ja puhtamates) söögikohtades pole sellist prahti tavaliselt saada ning nii ongi brasiilia hot dog jäänud laias laastus tänavatoiduks. Ja mitte ükskõik milliseks tänavatoiduks... Hot dogi müüakse kõige rohkem (mulle tundub) väikeautode pagasnikust ning minibusside tagauksest. Juuresoleval pildil on näha üks sellistest müügipunktidest - auto küljel on suur menüü ning tahaossa on ehitatud "köök", kus soojendatavates pottides asuvad hot dogi monteerimiseks vajalikud ained. Ausalt öeldes jääb mul ka auto tagaukse kaudu toidu ostmiseks julgust puudu ning seetõttu saan seda prahti süüa üsna harva.... nuuks... ;)

Neid ja teisi pilte saab lähemalt ja suuremalt näha siin: Söögialbum

Brasiilia kauplemiskultuur

Eino kauplemiskuultuuri suhtes olen küll eestlane mis eestlane - absoluutselt ei oska ega viitsi kaubelda ja müüjatelt hinda alla tingida. Poes meeldib näha kauba küljes hinnasilti, turul ka... et ei peaks hinna teemal üldse vestlema. Kui hind sobib, siis ostan, kui hind ei sobi, siis lähen mujale. Ega ma ilmselt rikkaks niiviisi ei saa. Eriti veel Brasiilias, kus lisaks sellele, et hinna üle kauplemine tavaline asi on, eksisteerib kohati ka nii-öelda "gringo tax" (ehk siis välismaalase maks). "Gringo tax" on see rahahulk, mille taksojuht või tänavakubitseja lisab kauba hinnale haistes lihtsameelset turisti, kes kohalikest hindadest midagi ei jaga ja seetõttu nõustub kergemini tavapärasest kõrgemat hinda maksma. (Vt. näiteks õlle hindasid Tallinna Vanalinnas - tüüpiline "gringo tax" soome ja inglise turistidele). On üsna tavaline, et sedasama rannalina, mille kohalik ostab rannal R$15 eest, pakutakse turistile R$50 eest. Kes asja õiget hinda teab ja müüjaga vaielda viitsib, see tingib muidugi jälle 50 pealt 15 peale. Muidu turul ja tänavamüüjatega tingimine tundub kohalikele olevat lausa uhkuse asi. Ostes tänavamüüjalt kolm käevõru (voi siis piraatplaati) hinnaga R$2 tükk, ei saa lõpphind tulla kuidagi üle R$5.... hehehe, Brasiilia matemaatika. Ja ega turumüüjad sellist arvutamist pahaks ei pane.
Lisaks turistikulinatele ja vabaõhuturgudele on tingimine üsna võimalik isegi tavapoodides. Brasiilias on järelmaksuga ostmine tavaline nähtus ja paljud kohalikud kasutavad seda võimalust isegi siis, kui see neile otseselt vajalik pole. Vastukaaluks pakuvad paljud poed allahindlust, kui inimene kauba eest koheselt maksab, ning veel lisasoodustust, kui makse sooritatakse sularahas. Aeg-ajalt annab tingida väiksemates poodides, kui osta korraga mitu kaupa.

Jah, teoorias tean seda kõike, aga vaat ei ole minus seda kannatust hinna üle seletada. Aga näete, tuleb välja, et vahel pole isegi minusugustel tingimisest pääsu. Kui ise hinnaalandust ei nõua, siis mõni müüja teeb minu eest isegi selle töö ära. Täna käisin endale laualampi ostmas. Olin juba üle tunni aja poodides ringi tiirutanud odavat ja korralikku lampi otsides ja kannatus oli üsna viimase piiri peal (enamikes tarbekauba poodides ei olnud laualampe, või siis olid need üle mõistuse hindadega). Lõpuks, juba alla andnult ja teel kodu poole, märkasin ühel kitsal tänavakesel ühte lambipoodi.... no ok, viimane katse. Astusin sisse ja nägin kohe ukse kõrval pisikest laualambikest, hind ka mõistlik (R$25). Ütlesin müüjale, et just sellist otsisin, küsisin lambipirni ka juurde, et kohe kasutada saaks. Lambi sisse valisin säästupirni - kuna lamp oli üsna pisike ja mingist paberilaadsest materjalist varjuga, ei tahtnud riskida ja osta kuumenevat pirni. Ega säästupirnid siin odavad ei ole... 50W pirni eest tuli välja käia veel R$18. Aga mis teha, kui 18 siis 18... neelasin uhkuse alla ja mõtlesin, et saan endale vähemalt kena laualambi. Müüjaneiu oli superlahke, testis mu lampi kohapeal, pakis kenasti kotti, võttis mu pangakaardi... ja lisas nii muuseas, juba hinda masinasse toksides, et kokku tuleb kauba eest R$40. (25+18=40??) Hehheh, tütarlaps oli vist nii harjunud, et klient kahe kauba korraga ostmise eest allahindlust nõuab, et ei kujutanud ettegi inimest, kes niisama lõpphinnaga rahul oleks. No näete, isegi siis, kui ei klient ei ole nõus kauplema, ei saa ta kauplemata minema.


ps: aga muidu..... ainult sajab. Tänastes uudistes öeldi, et 13. oktoobri seisuga on Brasiilias 2009. aasta jooksul sadanud juba kaks korda rohkem kui terve 2008. aasta jooksul kokku. On ikka vedamine mul - alates hetkest, kui siia jõudsin, on sademete hulk suurenenud ja dollar pidevalt langenud. Mingi vihje vist... Aga vot ma ei lähe ära :p

Salvador, ma armastan sind

See postitus tuleb siis eelmisele kohe takka otsa. Nimelt jõlkusin lisaks sisemaal käimisele ka nädalakese Bahia rannikuäärses pealinnas Salvadoris. Kui juba tasuta lennupilet anti, siis tuli ikka võimalust kasutada. Sõpru on mul tänaseks seal piisavalt ja peatumiskoht alati olemas. Oi Salvador vist ei valmista kunagi pettumust - Septmbris on seal "talve" viimane lõpp ja temperatuur "vaid" 25-35C, külmematel päevadel ka 20C, aga seda juhtub harva.

Salvadoris ei teinud ma absoluutselt midagi produktiivset. Internetis ka ei käinud ja meile ei lugenud. Selle asemel käisin linna peal jalutamas, istusin rannas, või siis kasutasin juhust ja sõin kohalikku head ja paremat. Ainsa veidi tõsisema asjana tegin Salvadoris ka ameeriklaste jaoks mõnest turismiobjektist paar pilti.

Mul tuleb oma söögipilte vaadates praegu jube nälg peale, aga panen siia kah mõned "maitsvamad" pildid üles. Kui ma oma Salvadori ajutisse koju jõudsin (viimased neli aastat peatun alati dona Vilma juures, kes mind alati suure rõõmuga ulualla võtab ja mulle süüa teeb. Omad lapsed - minu head sõbrad - on tal juba suured ning kodust läinud, eks ta siis mind poputab võimalusel)...

et siis, kui ma oma Salvadori ajutisse koju jõudsin, tegi dona Vilma mulle esimese asjana ühe kohaliku kalaroa nimega muqueca. Muqueca koosneb põhiliselt siis kalast (peaaegu ükskõik millisest) või krevettidest, palmiõlist (dendê), mitmetest maitseainetest ja mõned aed- või juurviljalõigust (Vilma paneb tomateid ja peterselli).

...

Pannil küpsetades saab kõigest kokku ülimaitsev kalahautis.

...

Taldrikule pannes käib muqueca tavaliselt kokku riisiga, kõrvale võib panna salatit.













Oi, häid toite on seal Salvadoris veelgi. Paar nädalat tagasi kirjutasin Brasiilia hot dogist. Täna panen siis kirja Bahia hamburgeri. Bahia hamburgeri nimi on acarajé. Tegemist on mingisugusest oajahumassist tehtud ja õlis praetud pallikesega, mis pooleks lõigatakse. Kahe viilu vahele käivad mitmed muud asjad.... enamustel neist eestikeelsed nimed puuduvad. Üks on vatapá - mingi kollane mass, mis minu mäletamist mööda koosneb mingist jahust, kuivatatud krevettidest ja hulgast erinevatest matseainetest. Siis käib sinna vahele veel caruru - okrahautis, piprakaste, tomati- ja paprikasalat maitseainetega, ja kõige peale kuivatatud krevetid. Hamburgeriga pole siin muidugi palju pistmist, aga konstruktsioon on küll sarnane - kahe viilu vahele hunnik asju ja siis paberitorbikus kliendile. Acarajé on siin tüüpiline tänavatoit ja olenevalt linnaosast ja portsu suurusest saab ühe kätte R$1-3 eest. Tervislikematele toitujatele on saadaval ka kergem versioon nimega abará. Abará puhul on sama oajahumass banaanilehe sees keedetud, mitte õlis praetud.




Õlut juuakse siinmail kah teisiti. Ühisemalt. Siin müüakse õlut baarides tavaliselt 600ml pudelitest. Kui sõbrad koos õlut jooma lähevad, siis tellitakse keset lauda üks õllepudel ja vajalik arv pisikesi klaase (valja näevad nagu veneaegsed teeklaasid, eksole?). Kelner on proff ja peab õllepudeli "arenemist" silmas, ning kui pudel tühi, toob kohe uue. Lõpuks jagavad sõbrad arve omavahel ;)