Curitiba - linn kui lilleaed

Eelmine nädal käisin siis Curitibas. Konverentsil. Konverentsist midagi huvitavat rääkida ei ole. Või ehk olekski, aga kodusele rahvale mu tööalane loba vist eriti põnev ei ole. Päevasel ajal üldiselt passisingi kohalikus ülikoolis loenguid ja esitlusi kuulates ning lõuna ajal ning õhtuti tegin linnas "turismi". Õnneks sain end couchsurfing'u kaudu ühe kohaliku juures sisse seada ning tollega koos natuke linna avastada. Muuhulgas viis mu võõrustaja mind oma lemmikrestosse - Ameerika/Teksase-teemalisse Tex-Mex söögikohta. Kui ma varem ikka USA toidust üsna viletsasti olen mõelnud, siis nüüd pean ma veidi oma sõnu sööma. Brasiilia imitatsioon Tex-Mex köögist on ikka kordades viletsam. Siin pole saadaval üsna keske tähtsusega toiduaineid ning imitatsioon jääb õigest asjast ikka üsna kaugele. Näiteks pole siin saada hapukoort ja resto omanikud lahendasid probleemi sellega, et segasid paksu rõõska koort äädikaga. Hehe...hapu oli jah, aga hapukoor kohe kindlasti mitte. Tüüpilised Tex-Mex maisikrõpsud asendasid omanikud tavalise supermarketi krõpsudega (vaks vahet). Ma saan veel kõvasti pead murda, kuidas siin maal küll eesti toitu teha (kilusid siin ka pole, kohupiima pole, petti-keefiri ka mitte. Mulgi korbid jäävad igatahes tegemata).

Üldised muljed - no on alles parke ja väljakuid linna ehitatud.
Sellepärast paningi pealkirjaks Curitiba - linn kui lilleaed. Siin üle paari kvartali parki läbimata vist käia ei õnnestugi. Kuhu päris korralikku parki ehitama ei mahtunud, sinna oli siis niisama lilli ning puid-põõsaid istutatud. Ka keset sõiduteed. Need pildid, mis ma Curitibas tegin ja siia illustratsiooniks panin pole kaugeltki mitte erandid või hoolikad valikud ilusamate seast.

Põhjapoolsema Brasiiliaga võrreldes on Curitiba (ja ülejäänud Brasiilia lõunaosa, mida ma veel külastanud ei ole) hoopis teine maa. Siin on põhilised immigrandid sakslased, itaallased ja... muide ... idaeurooplased. Üks Curitiba vaatamisväärsusi on näiteks ukrainlaste memoriaal. Mu enda kohalik vastuvõtja oli Brasiilia poiss üsna tavalise saksa nimega ja hääästi õrna vanavanematelt päritud saksa aktsendiga.

Üldiselt olen ma üsna vilets turist ja tüüpilisi muuseume-vaatamisväärsusi eriti külastada ei viitsi, aga Curitiba's oli see asi lihtsaks tehtud. Mööda linna käib ringi kahekorruseline turismibuss (samasugune nagu need Londoni punased turistibussid), peatab 23 erineva vaatamisväärsuse juures ja on üks igavesti mugav liikumisviis laisale turistile. Oma võõrustajaga käisin ma niisama õhtul kinos, pubis ja restos. Turismibussiga sai siis need traditsioonilisemad käigud käidud:


Oscar Niemeyer'i muuseum (suur kunstimuusem paljude erinevate näitustega, kaasaarvatud maketid arhitekt Oscar Niemeyer'i kuulsatest ehitistest üle maailma)

"traadist ooper" - kontserdimaja, mis on üleni ehitatud klaasist ja traadist. Ehitusmaterjaliks pole õnneks siiski mitte päris traat, vaid ikkagi tugev raud, kuid kaugelt jätab hoone siiski ülimalt läbipaistva mulje. Raudrestidest on, muide, ehitatud ka hoone põrandad, ning teisel korrusel käies võtab veidi põlve värisema küll. Ma olin kõigele lisaks veel kontsakingadega ning kippusin pidevalt põrandast "läbi" vajuma.

Panoraamiline vaatetorn - telefonimast... kõrgust ei mäleta. Idee poolest üsna sarnane meie teletornile. Kõige ülemisel korrusel siis 360-kraadine vaade Curitiba linnale. Curitiba koos oma eeslinnadega on veidi suurema rahvaarvuga kui Eesti, seega vaadata oli üsna palju.

Et siis tore oli. Siin on nähtaval ka ülejäänud pildialbum koos kommentaaridega: Curitiba 2009.