Nonii, nüüd olen oma uude elukohta peaaegu täielikult sisse kolinud (puudu vaid see üks õnnetu kohver). Istun oma voodi peal ja naudin oma tuba, seni kuni see teine tüdruk pole veel saabunud.
Kohvrist siis nii palju, et täna hommikul helistasin järjekordselt lennujaama ja seal öledi, et mu kohver olevat tollis kinni ja pole teada, millal sealt edasi saab. Ühest küljest ju hea uudis - kohvri asukoht on teada ja mingi hetk peaks ta ikka minuni jõudma. Teisest küljest on hing veel rohkem täis - mida see kohver seal tollis küll kolm päeva teeb?? Sees on seal hunnik aluspesu, mõned raamatud ja Eesti-teemalised meened, neli pudelit shampooni, teist neli paari kingi ja üks odavamat sorti fotokas. Ükski neist esemetest ei tohiks tollile erilist huvi pakkuda (fotokas on ka vana, ilmselgete kulumisjälgedega ning silmnähtavalt üsna odav). Olles ise telefonitibina töötanud, tean liigagi hästi, et telefonis vastaja peale karjumine ei aita kuidagi (enamasti pole kõnekeskuse tibidel ligipääsu muule, kui piiratud infole). Kavalad on nad, kuramused - söödavad mulle ette ühe härdalt vabandava telefonineiu ja loodavad pääseda ilma suurema vastutuseta.
Seega, pilte siis ikka veel ei saa...
Uus kodu on normaalne. Mul saab iga hetkega selgemaks, et asukohaga, kuigi too üsna huupi valitud), panin esialgu täitsa täppi. São Paulot peetakse üldiselt üsna ohtlikuks linnaks, kuid siinse linnaosa elanikud kinnitavad mulle, et ka öösel tänaval käimine on üsna turvaline. Suured kõrghooned on siin segi pisikeste nukumajataoliste eluhoonetega. Suurest peatänavast olen kaks kvartalit eemal (hea rahulik), aga kõigele vajalikult siiski piisavalt lähedal. Kõige rohkem rõõmu valmistab mulle hiid-hüper-supermarketite puudumine. Siin on kõik jälle vanaviisi käe-jala juures. Tänavad on pikitud täis pisikesi poekesi - kellad, ehitustarbed, pagar, kirjatarbed, riided, jalanõud, liha - kõik eraldi pisikestes poekestes. USA's oli mu põhiprobleem just see, et elurajoonides poode peaaegu et polnudki. Iga ostu jaoks tuli bussiga logistada kuhugi kaugemale hüpermarketisse ja seal ostud sooritada (ning koju tarida). Siin saan teel bussipeatusest koju pea kõik vajadused rahuldatud.
Järgmine mõistatus lahendamiseks on kuidas küll kopitamise hais toast välja saada. São Paulos on paar viimast kuud pea iga päev sadanud*, õhuniiskus on ülikõrge, ning see tuba on vist mõnda aega tühjana seisnud. Tuba ise on tegelikult normaalne ja puhas, aga riidekapp vajab veidi abi. Eile ostsin poest mingi niiskuseeemaldaja ja mingi lõhnatopsikesed ja panin need eile õhtul kappi. Võimalik, et selliste asjadega peab veidi ootama (või pole sellises õhuniiskuses üldse võimalik?); tänaseks oli mul kapis siiski veel roosilõhnaline kopitus sees. Eks ma katsetan ja küsin nõu naabritelt, kui muidu ei saa.
*São Paulo hüüdnimi rahvasuus on ka "cidade da garoa" (uduvihma linn, hästi rohmakas tõlkes). São Paulo kliima ongi selline, et tihtilugu on linna kohal peen kerge uduvihm - nagu sajaks ja nagu ei sajaks kah. Siin sadas tegelikult täiega paar viimast nädalat, kuid õnneks lõppes vihm just päev enne minu saabumist. Praegu on õhutemperatuur tõusnud tavalisest 12-16C vahemikust 20-30C vahemikku. Eile oli lausa 31C õues. Selline siis São Paulo talv...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment