Täna tegin hommikul toas veidi koristust. Äratuskell tirises kümne paiku, aga esimene mõte voodis oli, et kui mul mingeid kindlaid plaane ja kohustusi pole, milleks siis üldse üles ärgata. Kui siin õhtuni välja vedeleda, siis poleks kah kellelgi midagi öelda. Sellise voodis vindumise nahka ei tahtnud päeva lasta, seega otsustasin aeglase ärkamise taustal oma riidekapid ümber organiseerida. Muud koristust eriti teha ei olnud - tuba on nii väike ja asju on nii vähe, et nendest segadust tekitada on raske. Pilti tegin muidugi enne koristust... nii tark ei olnud, et peale koristamist klõpsida ja vanematele eeskujulik mulje jätta (aga no kõik vist juba teavad ka milline ma olen. Sellises vanuses enam kedagi ei peta). Hea oli, muide, et asju korrastasin veidi. Täna õhtupoole linnaskäigust koju jõudes nägin trepil, kuidas minu toa uksest keegi neiu kenasti välja astub ja omi asju ajama suundub. Ma sain tal trepi peal veel sabast kinni ja tutvustasin ennast. Jah, oligi uus neiu mulle tuppa sisse kolinud (ma vist kunagi ammu mainisin, et tegemist kaheinimese toaga). Tegime veidi juttu kah - neiu on lõuna poolt, Florianopolise linnast ning saabus São Paulosse tööle. Siin majas on enamikel enam-vähem sama jutt - noored inimesed, kes on tulnud naaberosariikidest siia kooli või tööle. Kooliskäijad otsivad odavat ajutist kohta semestri ajaks, töölkäijad peatuvad siin, kuni veidi palka saadud ning suurem elamine valmis vaadatud.
Kahju, et mu peatus siin linnas nii ajutine on. Instinkt kutsub kohe tuba kenasti sisustama ja hubasemaks tegema - paneks lauale lina, akna ette kardinad, lauale kena küünla või potilille, kappi organiseerimiseks plastkastid või sahtlikesed, voodisse veel patju juurde jne. Aga kes hull tahab neid kuue kuu pärast jälle ringi tarida (rahakulust üldse rääkimatagi). Seega esialgu katsun kiusatusele vastu panna ja väga intensiivselt siin kodu mängima ei hakka. Toanaaber on veel askeetlikum. Tal on voodi peal teki asemel valge lina, kapis paar vahetust riideid ja laual mõned hügieeni- ja ilutarbed. Polekski nagu kedagi sisse kolinud.
Muide, toa pildi pealt on näha, et akende ees on luugid kinni. See on sellepärast, et ma olin pilditegemise ajal veel "pidzaamas" ja meie aknast on nähtaval tüüpiline (lausa traditsiooniline ehk) São Paulo vaade - teise maja sein ja/või aknad. Meile on sattunud veidi mõlemat ja niivõrd lähedale, et ka päevasel ajal saavad naabrid meie ja meie naabrite tegemisi üksikasjalikult jälgida. Ega nad vist erilised piilujad siin ei ole. Siiani olen näinud ühel aknal kaks korda kassi, aga mitte ühtegi inimest. Päevasel ajal teen ikkagi luugid lahti ja kujutan ette, et nurga taga paistev päike ehk kuidagi sinka-vonka ka meie aknakest soojendab.
Kui koristamisega suuremast laiskusest üle sain, siis võtsin jõu kokku ja läksin linna peale jalutama. Siiani polnud eriliseks turismiks veel aega olnud, otsustasin täna veidi tasa teha. Panin mingi raamatu lugemiseks kotti ja hakkasin Avenida Paulista poole astuma. Täna oli hea soe (oi saaks meil ka sellist talve) ja mõnus jalutada. Kõhutäiteks sõin tee peal väikse bauru. Bauru [bauruu] on üks kohalikest võilevatüüpidest. Siin on tihtiesinevatel võileibadel kõigil nimed - bauru, misto quente, beirute jne. Bauru on siis tomat, juust, lihaviilud ja oregano poolekslõigatud saiakukli vahel ja ahjus või võileivapressi vahel soojaks aetud. Sellise saab kahtlasemas kohas (loe: bussijaama taga kitsal tänaval) kätte paari reaali eest. Korralikumas kohvikus algavad sama võileiva hinnad umbes R$4-st ja ulatuvad kõvasti üle R$10. Need kallimad on siis hiigelsuured meheportsud igasuguste uhkete lisadega. Kohvi tellisin ka. Küsisin piimaga kohvi, anti peen tass ette ja mina panin harjumuspäraselt lusikatäie suhkrut kohe kah. Oi tünga sain... Meelest oli läinud, et Brasiilias on 90% juhtudel tellitav kohv juba magus (neil on siin suhkrumaania ja sedasamust pannakse isegi magusate puuviljade mahlade sisse). Seega täna hommikul sain väikese kultuurilise meeldetuletuse ning tassi häääästi magusat kohvi. Homme olen targem.
Paulista peal edasi tagasi käimisest suurt kirjutada pole. Hakkasin aga tänavat pidi minema ja aeg-ajalt tegin pilti kah (siin blogi paremas servas olevatele pildikestele vajutades satud otse mu Picasa albumisse, kus pilte veidi rohkem ja suuremalt näha saab). Peaaegu Paulista teises otsas leidsin kunstimuuseumi tagant väikese platsi pinkidega. Ühel pool käis igapühapäevane antiigilaat, teisel pool oli niisama rahulik vaade São Paulo kivistele kõrghoonetele. Istusin sinna pingile ja lugesin hea paar tundi raamatut. Sealtsamast üle tee on ka São Paulo (vist) suurim raamatupood - Livraria Cultura. Mõtlesin tagasiteel sinna ka sisse piiluda. Netis targad räägivad, et seal pidavat paari korruse peal üle miljoni raamatu olema. Poe leidsin üles küll, aga täna sisse minna ei julgenudki. Ma oleks vist nii paljude raamatute peale seal nutma hakanud (endal oli umbes R$12 taskus hetkel). Korra Rio de Janeiros juba sattusin olukorda, kus ma ühes hiidraamatupoes endale umbes tosin ülihuvitavat raamatut sülle kogusin ja siis mõistsin, et ma jõuan endale lubada vast ühe neist. Tol korral ostsingi ühe, aga see valimine paljude "koheselt vajalike" seast põhjustas mulle veel paar päeva südamevalu. Kui kunagi sügisel esimene palk kontole kukub, siis lähen teen hoopis kohaliku sebo-tuuri. (Sebo [seebu] on kasutatud raamatute pood ja neid on siin üsna tihedalt).
No comments:
Post a Comment