Et konsulaat siis...

Häh! Kes ütles, et Eesti aukonsulaati minnes seal ilmtingimata aukonsulit või ühtegi teist eestlast näha saaks. Ei saanud midagi.
Käisin täna siis seal Eesti aukonsulaadis oma uue passi järel. Oi kui ilus, läikiv ja moodne pass. Kõik viisalehed veel tühjad ja esimesel küljel minu mossis näolapp (Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kodulehel oli kirjas, et naeratada ei tohi. Eks ma olin üsna püüdlik siis). See vaeseke anti mulle vaid viieaastase kehtivusega - ei tea, kas uued ongi sellise niru elueaga või on selline piirang vaid posti teel tellitud passidel. Aga käib küll... sellega saan vahemalt talvel siit Brasiiliast jälle välja.
Konsulaati käik oli muidugi omaette jõukatsumine. Pagan teab kust on mulle jäanud mulje, et aukonsul Saukase firma CimCorp on mingi eriti kõva ja tähtis äri. Ja Morumbi - linnaosa, kus CimCorpi peakontor ja ka Eesti aukonsulaat asuvad, on kuulu järgi üks üsna peen koht. Iga mees sinna oma putkat ikka püsti ei pane. Bussiga saab minu kodu juurest sinna logistada pea tund aega. Kohale jõudes on veel veidi tänavat mööda ka tarvis käia. Ja vaat seal ma tünga saingi... Paar tiiru olin juba mööda vastavat tänavat üles-alla käinud, aga mida ei leia on suur läikiv hoone vastava numbriga või vähemalt kaheksameetrise CimCorpi sildiga. (Autopoode oli selle eest pea tosina jagu). Peale paari edasi-tagasi tiiru (mis automüüjatele juba nalja hakkas tegema) küsisin mingi hoone turvamehe käest, et kus siis see õige maja asub. Turva näitas mulle siis suuna kätte - piiiisi-pisikene majakene kiilutud veel ühe autopoe ja mingi ehitusplatsi vahele. Vaat seda ei oleks tõesti ise leidnud. Tiristasin värava taga kella, ütlesin sekretärile läbi väravatelefoni kuhu tahan ja sain ilusti maja ligi. Ega eriti kaugemale muide ei saanudki. Esiuksest sisse astudes oli kohe mingi lett koos turvamehe ja vastuvõtuneiuga. Ütlesin, et tulin Eesti konsulaati. Neiu ütles vastu, et 'ah passi järele, jah?' (portugali keeles muidugi), tegi sahtli lahti, andis mulle passi kätte, võttis mingile paberile allkirja ja saatis koduteele tagasi. Seega konsulaati ma vist ei näinud. Või siis koosneski konsulaat vaid letist peaukse kõrval... Kahju veits. Oleks võinud selle aukonsuli ikka ära näha. Aga pass on vähemalt käes. Üks mure jälle kaelast.

Muid asju ajasin ka täna. Käisin kohalikus maksuametilaadses asutuses pabereid ajamas. Tegin siin nii pool naljapärast paar aastat tagasi endale maksumaksja ID numbri (CPF). Ühest küljest on ta hea asi - ilma selleta ei saa siin mobiili kiipi aktiveerida, netis lennupiletit osta, paljusid pangatehinguid teha jne. Brasiillastel on maksumaksja ID maania - pea iga liigituse juures on CPF'i kasutamine kas nõutav või vähemalt soovitav. Teisest küljest sai see number endale üsna mõtlemata hangitud. Esimese laksuga sain näiteks kohe kaela kohustuse iga-aastaselt siin tuludeklaratsiooni täita. Ega seal muidugi palju täita tegelikult ei olnud - kel tulud puuduvad, see saab maksuameti kodulehel vajutada nuppu "kohustustevaba" (isento) ja ongi kogu protseduur. Aga samas jälle üks kuupäev ja kohustus mida meeles pidada. Õnneks muudeti just eelmine sügis seadust ja selle nupu vajutamise kohustus tühistati. Nüüd ei pea ma tõesti enam midagi tegema. Peaaegu... Läksin umbes nädal tagasi panka asju ajama ja muuhulgas teatas härra pankur mulle, et mu CPF on blokeeritud, sest ma ei ole valimas käinud. (Brasiilias on valimas käimine kohustuslik ja selle kohustuse mittetäitmisel tuleb kaela igasugust jama, kaasaarvatud sellesamuse eluks vajaliku CPF'i blokeerimine). Valida ma siin välismaalasena otse loomulikult ei saa... Pankur kamandas mind siis maksuametisse oma võõrriigi passi näitama, tõestamaks et ma tõesti valimisõigust siin ei oma ja sellisest karistusest priiks peaksin saama.
Täna siis läksin kohale. Näitasin seal ühele ametnikule oma passi ette ja see mulle vastu, et 'aga kus ametlik tõlge on?' Ohhoo, mis ametlik tõlge! Ma panin end naljapärast eelmine kuu siin São Paulos mingisse tõlkide andmebaasi kirja kui Eesti-Portugali tõlk - olin ainuke São Paulo osariigis (ja üks kahest terves Brasiilias; ning see teine polnud isegi eestlane). Ja seda mingit spets ametlikku tõlget (tradução juramentada) saab veel teha vaid mingi spets riikliku loaga inimene - kumbki meist kahest "tõlgist" seda pole. Seletasin siis ametnikule, et vastava oskuse ja loaga inimest vist olemas ei olegi ja mul vist jääb nüüd probleem lahendamata. Katsusin veel veenda, et originaalne CPF anti mulle välja ilma passi tõlget nõudmata (seda ma ei lisanud, et eriti kogenematu ja pea-laiali-otsas ametniku poolt ning kõikidele reeglitele vastukäivalt). Ei aidanud. Ametnik veel uuris mu passi igast küljest ja imestas poolvalju häälega, et mõni Euroopa riik veel Euroliidust väljas on ja kiitis Euroliidu passe, milles kõikide passiandmete tõlked kõikides Euroliidu keeltes pidavat korraga sees olema (kaasaarvatud siis portugali keeles). No Eesti on küll ju Euroliidus, aga kuna minu ainuke pass täna varahommikul veel see vana siniste kaantega oli, siis mul nii peened asju sees ei olnud. Tulingi sama targa näoga minema, sest ametnik ei olnud nõus vestlust jätkama. Nüüd kus uus pass on käes, vaatasin kohe järgi kah - ongi!! Ühel leheküljel on tõesti kogu passi sisu kõikides keeltes, ja iiimepisikeses kirjas, kokku võetud. Et siis esmaspäeval jälle maksukasse, seekord oma Euroliidu passi näitama. Loodan ainult, et siis sama ametnik ette ei satu. Nii lühikese vahega hakkab teine veel arvama, et ma nädalavahetusel turu pealt ostsin selle Europassi.

Politseis käisin kah. See oli see kõige tähtsam käik, sest seal sain oma siinviibiimise ilusti ära registreeritud ja oma olemise legaalseks tehtud. Oi oleks keegi vaid hoiatanud, et pollarid iga liigutuse eest krõbedat pappi küsivad. Ainuüksi kohaleilmumise eest sain maksta umbes R$63 (korrutage ise kuuega), kõikidest passi lehekülgedest (jah, kõikidest) võeti notariseeritud koopiad - veel R$30 laks, ning peale näopilte ja näpujälgi anti vastu 4 x 20cm pabeririba mõnigate andmetega - selle eest maksin veel R$125. Oi rohkem enam ei taha. Aga õnneks rohkem ei peagi. Sellega on mu sehkendamised Brasiilia valitsusorganitega kokku võetud ja nüüdsest saan keskenduda suhetele auväärse paavsti kohaliku esidusega São Paulo Katoliku ülikooli näol (see on siis ülikool, kus ma elutsema hakkan; õnneks seal pesitsedes usklikuks hakkamise kohustust ei ole).

Kuna ma sellest Eesti-Brasiilia jalkamängust saadik veel lehti lugenud ei ole, siis tõstatasin teema oma lühikese Eesti konsulaadis viibimise jooksul. Neiu ja turva vastuvõtulauas olid mängu jälginud küll ja teemast üsna elevil. Kiitsid Eestit ja meie pallureid vaid 1 x 0 tulemuse puhul. Ma pakkusin neile vastu veidi tumedamates toonides versiooni, et ega Brasiillased ei viitsinudki eriti mängida ja eestlased kippusid kah vägivaldseks kätte, rikkudes mängu ilu. Ei, konsulaadi omad vaidlesid kiirelt vastu, et eestased olid sellegipoolest väga tublid ja käitusid hoopis väga hästi. Ma vist jätangi selle momendi enda viimaseks Eesti-Brasiilia jalkamängu emotsiooniks ja kohaliku meedia versioonide lugemisega oma tuju ei riku. ega selleks muidugi vaeva nägema ei pea, sest peagi saabuv Brasiilia-Argentiina mäng on juba praegu igapäevane kuum teema ja Eesti vaevalt enam kedagi huvitab.

(Pilti teha täna ei õnnestunud. Valitsusorganid on siin metalliväravaid täis ja ukse taha jäämise hirmus jätsin pea kõik kahtlased objektid koju. Ja valitsusorganitega tegelemine võttis mul terve kena pika päeva. Homme parandan end).