Elukoha otsinguil I

Üks kohver on nüüd kohal. Istusin õhtupoolikul hostelitoas voodi peal ja lugesin meile, kui fuajeest hüüti, et "kohver on kohal!" Läksin vaatama ja tõesti - fuajees oli ajutojuht ühe kohvriga. Aga teine? Ei sellest teisest ei teadnud vaene autojuht midagi. Seega pilte ikka veel ei saa (fotokas on just selles kadunud kohvris). Aga seljariided on nüüd vähemalt olemas. Ja seni on olemas veel ka usk, et küll see teinegi kohver tuleb.

Täna seiklesin pool päeva ringi pangaautomaati otsides. Siin võtavad välismaiseid kaarte vastu ainult mõned harvad masinad ja seda õiget otsides käisin pea tund aega mööda linna ringi. Õnneks peatun hetkel Avenida Paulista lähedal - see on üks São Paulo kõige kuulsamaid ja tähtsamaid äritänavaid ja pankadest siin puudu ei tule. Umbes seitsmendal katsel sattusin panka, kus automaat ka välismaiseid kaarte tunnistab (nüüd jätan selle asukoha meelde, et järgmistel kordadel samamoodi seiklema ei peaks).

Teise poole päevast veetsin uut elukohta otsides. Olin juba mitmesse kohta meilinud ja helistanud, aga siiani on pakkumised olnud kas liiga kallid või juba ära antud. Umbes R$1000 eest kuus (6000eek) on siin võimalik leida üsna luks privaatne tuba või kööktuba mõnes kesklinna hoones, aga õpilase rahakott tavaliselt sellistele hindadele peale ei hakka. Mina otsisin midagi R$400 (2400eek) kanti. Üldiselt kipuvad üliõpilastele mõeldud majutuse hinnad langema rohkem R$500-650 kanti, aga hea õnne korral on odavamalt võimalik küll. Sellise rahaga on siin enamasti võimalik leida pakkumisi 2-6 inimesega ühes toas. Täna hommikul saingi positiivse vastuse ühelt pansionaadilt* kohe Avenida Paulista lähedalt - lubati kohta neljainimese toas vaid R$400 eest. Tundus üsna normaalne pakkumine - läksin kohe vaatama. Ossajeerum. Nii hirmuäratavat elamist pole ma varem näinud. Pisi-pisikeses toas olid kaks narivoodit ja üks riidekapp, muud misagi sinna ei mahtunud, ei lauda, ei tooli, ei riiulit. Aken oli nii pisike, et tuba oli ka keset päeva peaaegu pime. Vaip oli mustusest pruun, madratsid voodis kopitanud välimusega ja terve maja veidi kahtlase olemisega. Sealt tulin tagurpidi välja. Endal hakkas lootus odavat ja normaalset elamist leida vaikselt kaduma. Õhtu poole tuli veel teine pakkumine siit Paulista lähedalt - koht kaheinimese toas R$480 (elekter, internet ja koristusteenus hinna sees). Läksin igaks juhuks siis seda ka vaatama.... ja piisas vaid minutist, et pakkumine vastu võtta. Homme peale lõunat siis kolin. Pilte saab siis, kui teine kohver tuleb, hehehe...
Aga, jah, see koht paistis olevat turvaline, puhas ja piisavalt ruumikas. Niisiis, kahekümnendate teisel poolel hakkan jälle elama nagu algaja üliõpilane - kahekesi toas, vannituba ja köök koridori peal :p Õnneks on tuleb vannituba jagada vaid kolme kaheinimese toa vahel (kõik tüdrukud).
Siit kesklinnast ülikooli käimine saab olema muidugi omaette väljakutse. São Paulo on tuntud oma liiklusummikute ja jubeda liikluskorralduse poolest. Pole veel proovinud, kuid ilmselt saan nautida umbes tunniajaseid bussisõite kooli ja tagasi. Õnneks on mu leping uues elukohas vaid kuu kaupa ning kui hing tõesti täis saab, siis saan kodu ka ülikoolile lähemale otsida.

* pensão, pensionato - ehk siis pansionaat vist? Pensão on maja, kus üüritakse kuu kaupa välja odavaid tubasid, tihti kas üliõpilastele või linnas ajutiselt viibivatele inimestele. Paremates pansionaatides on võimalik üürida eraldi tuba koos privaatse vannitoaga. Odavamates on tihti 2-4 inimest toas ja vannituba koridori peal. Tihti on pansionaadid veel jagatud soo järgi (on meeste- ja naistepansionaate; segapansionaatides on mehed ja naised tihti eri korrustel).