Salvador, ma armastan sind

See postitus tuleb siis eelmisele kohe takka otsa. Nimelt jõlkusin lisaks sisemaal käimisele ka nädalakese Bahia rannikuäärses pealinnas Salvadoris. Kui juba tasuta lennupilet anti, siis tuli ikka võimalust kasutada. Sõpru on mul tänaseks seal piisavalt ja peatumiskoht alati olemas. Oi Salvador vist ei valmista kunagi pettumust - Septmbris on seal "talve" viimane lõpp ja temperatuur "vaid" 25-35C, külmematel päevadel ka 20C, aga seda juhtub harva.

Salvadoris ei teinud ma absoluutselt midagi produktiivset. Internetis ka ei käinud ja meile ei lugenud. Selle asemel käisin linna peal jalutamas, istusin rannas, või siis kasutasin juhust ja sõin kohalikku head ja paremat. Ainsa veidi tõsisema asjana tegin Salvadoris ka ameeriklaste jaoks mõnest turismiobjektist paar pilti.

Mul tuleb oma söögipilte vaadates praegu jube nälg peale, aga panen siia kah mõned "maitsvamad" pildid üles. Kui ma oma Salvadori ajutisse koju jõudsin (viimased neli aastat peatun alati dona Vilma juures, kes mind alati suure rõõmuga ulualla võtab ja mulle süüa teeb. Omad lapsed - minu head sõbrad - on tal juba suured ning kodust läinud, eks ta siis mind poputab võimalusel)...

et siis, kui ma oma Salvadori ajutisse koju jõudsin, tegi dona Vilma mulle esimese asjana ühe kohaliku kalaroa nimega muqueca. Muqueca koosneb põhiliselt siis kalast (peaaegu ükskõik millisest) või krevettidest, palmiõlist (dendê), mitmetest maitseainetest ja mõned aed- või juurviljalõigust (Vilma paneb tomateid ja peterselli).

...

Pannil küpsetades saab kõigest kokku ülimaitsev kalahautis.

...

Taldrikule pannes käib muqueca tavaliselt kokku riisiga, kõrvale võib panna salatit.













Oi, häid toite on seal Salvadoris veelgi. Paar nädalat tagasi kirjutasin Brasiilia hot dogist. Täna panen siis kirja Bahia hamburgeri. Bahia hamburgeri nimi on acarajé. Tegemist on mingisugusest oajahumassist tehtud ja õlis praetud pallikesega, mis pooleks lõigatakse. Kahe viilu vahele käivad mitmed muud asjad.... enamustel neist eestikeelsed nimed puuduvad. Üks on vatapá - mingi kollane mass, mis minu mäletamist mööda koosneb mingist jahust, kuivatatud krevettidest ja hulgast erinevatest matseainetest. Siis käib sinna vahele veel caruru - okrahautis, piprakaste, tomati- ja paprikasalat maitseainetega, ja kõige peale kuivatatud krevetid. Hamburgeriga pole siin muidugi palju pistmist, aga konstruktsioon on küll sarnane - kahe viilu vahele hunnik asju ja siis paberitorbikus kliendile. Acarajé on siin tüüpiline tänavatoit ja olenevalt linnaosast ja portsu suurusest saab ühe kätte R$1-3 eest. Tervislikematele toitujatele on saadaval ka kergem versioon nimega abará. Abará puhul on sama oajahumass banaanilehe sees keedetud, mitte õlis praetud.




Õlut juuakse siinmail kah teisiti. Ühisemalt. Siin müüakse õlut baarides tavaliselt 600ml pudelitest. Kui sõbrad koos õlut jooma lähevad, siis tellitakse keset lauda üks õllepudel ja vajalik arv pisikesi klaase (valja näevad nagu veneaegsed teeklaasid, eksole?). Kelner on proff ja peab õllepudeli "arenemist" silmas, ning kui pudel tühi, toob kohe uue. Lõpuks jagavad sõbrad arve omavahel ;)