Brasiilia kauplemiskultuur

Eino kauplemiskuultuuri suhtes olen küll eestlane mis eestlane - absoluutselt ei oska ega viitsi kaubelda ja müüjatelt hinda alla tingida. Poes meeldib näha kauba küljes hinnasilti, turul ka... et ei peaks hinna teemal üldse vestlema. Kui hind sobib, siis ostan, kui hind ei sobi, siis lähen mujale. Ega ma ilmselt rikkaks niiviisi ei saa. Eriti veel Brasiilias, kus lisaks sellele, et hinna üle kauplemine tavaline asi on, eksisteerib kohati ka nii-öelda "gringo tax" (ehk siis välismaalase maks). "Gringo tax" on see rahahulk, mille taksojuht või tänavakubitseja lisab kauba hinnale haistes lihtsameelset turisti, kes kohalikest hindadest midagi ei jaga ja seetõttu nõustub kergemini tavapärasest kõrgemat hinda maksma. (Vt. näiteks õlle hindasid Tallinna Vanalinnas - tüüpiline "gringo tax" soome ja inglise turistidele). On üsna tavaline, et sedasama rannalina, mille kohalik ostab rannal R$15 eest, pakutakse turistile R$50 eest. Kes asja õiget hinda teab ja müüjaga vaielda viitsib, see tingib muidugi jälle 50 pealt 15 peale. Muidu turul ja tänavamüüjatega tingimine tundub kohalikele olevat lausa uhkuse asi. Ostes tänavamüüjalt kolm käevõru (voi siis piraatplaati) hinnaga R$2 tükk, ei saa lõpphind tulla kuidagi üle R$5.... hehehe, Brasiilia matemaatika. Ja ega turumüüjad sellist arvutamist pahaks ei pane.
Lisaks turistikulinatele ja vabaõhuturgudele on tingimine üsna võimalik isegi tavapoodides. Brasiilias on järelmaksuga ostmine tavaline nähtus ja paljud kohalikud kasutavad seda võimalust isegi siis, kui see neile otseselt vajalik pole. Vastukaaluks pakuvad paljud poed allahindlust, kui inimene kauba eest koheselt maksab, ning veel lisasoodustust, kui makse sooritatakse sularahas. Aeg-ajalt annab tingida väiksemates poodides, kui osta korraga mitu kaupa.

Jah, teoorias tean seda kõike, aga vaat ei ole minus seda kannatust hinna üle seletada. Aga näete, tuleb välja, et vahel pole isegi minusugustel tingimisest pääsu. Kui ise hinnaalandust ei nõua, siis mõni müüja teeb minu eest isegi selle töö ära. Täna käisin endale laualampi ostmas. Olin juba üle tunni aja poodides ringi tiirutanud odavat ja korralikku lampi otsides ja kannatus oli üsna viimase piiri peal (enamikes tarbekauba poodides ei olnud laualampe, või siis olid need üle mõistuse hindadega). Lõpuks, juba alla andnult ja teel kodu poole, märkasin ühel kitsal tänavakesel ühte lambipoodi.... no ok, viimane katse. Astusin sisse ja nägin kohe ukse kõrval pisikest laualambikest, hind ka mõistlik (R$25). Ütlesin müüjale, et just sellist otsisin, küsisin lambipirni ka juurde, et kohe kasutada saaks. Lambi sisse valisin säästupirni - kuna lamp oli üsna pisike ja mingist paberilaadsest materjalist varjuga, ei tahtnud riskida ja osta kuumenevat pirni. Ega säästupirnid siin odavad ei ole... 50W pirni eest tuli välja käia veel R$18. Aga mis teha, kui 18 siis 18... neelasin uhkuse alla ja mõtlesin, et saan endale vähemalt kena laualambi. Müüjaneiu oli superlahke, testis mu lampi kohapeal, pakis kenasti kotti, võttis mu pangakaardi... ja lisas nii muuseas, juba hinda masinasse toksides, et kokku tuleb kauba eest R$40. (25+18=40??) Hehheh, tütarlaps oli vist nii harjunud, et klient kahe kauba korraga ostmise eest allahindlust nõuab, et ei kujutanud ettegi inimest, kes niisama lõpphinnaga rahul oleks. No näete, isegi siis, kui ei klient ei ole nõus kauplema, ei saa ta kauplemata minema.


ps: aga muidu..... ainult sajab. Tänastes uudistes öeldi, et 13. oktoobri seisuga on Brasiilias 2009. aasta jooksul sadanud juba kaks korda rohkem kui terve 2008. aasta jooksul kokku. On ikka vedamine mul - alates hetkest, kui siia jõudsin, on sademete hulk suurenenud ja dollar pidevalt langenud. Mingi vihje vist... Aga vot ma ei lähe ära :p