Kuna mul kokkamise anded üldiselt puuduvad ja muidu kah köögis viibida ei meeldi, siis satun tihtilugu kodust väljas sööma. Brasiilia on õnneks väljas sööjatele sõbralik riik - siin on pea iga nurga peal mõni odavama klassi söögikoht, mis justnimelt regulaarselt väljas sööjatele mõeldud. Taskukohased hinnad, tagasihoidlikud road, üsna keskmine kodune menüü... see on siis tavaliselt riis ja oad, veidi aedvilja ja lihatükike. Lõunat söövad paljud brasiillased söögikohtades üldnimetusega "restaurante a quilo" (või siis "a kilo") ehk siis kilorestoran - iseteenindav söökla, kus toidu eest makstakse kaalu järgi. Tavaliselt on letis väljas paras valik värskeid aedvilju (salatilehed, tomati-, kurgi- ja peediviilud, riivitud porgand, jne), keedetud riis, paar erinevat oarooga riisiga söömiseks, makaronid kastmega, ja paar kana- ja lihavalikut. Klient laob endale sobiva koguse asju taldrikule ja maksab ainult selle eest, mis teda huvitab.
Mulle sellised kohad meeldivad. USAs sai ikka üsna kiiresti kõrini söögikohtades serveeritavatest hiidportsudest, mille eest ka vääriliselt maksta tuli. Heakene küll - soovi korral pakivad ameeriklased ülejäägi kliendile koju kaasa, aga mulle meeldib üldiselt siiski maksta vaid selle eest, mida ma antud hetkel tarbida soovin. Söögi hind oleneb üsna kõvasti sellest, millises linnaosas asud ja kui rikkalik on erinevate roogade valik. Äärelinnas saab toidukilo kätte umbes R$12-15 eest (on ka odavamaid, kui hästi otsida), keskmine kipub umbes R$20/kg kanti olema ja uhkemates kohtades on võimalik maksta ka R$30-35/kg.
Lisaks pirtsutajatele, on kilorestoranid hea valik ka neile, kel aeg-ajalt näpud põhjas on ja raha ehk vaid poole prae jaoks jätkub - kilos saab vähemalt midagigi hinge alla. Sellised söögikohad on siin üsna tavalised ja kerged leida... aga - silmas peab pidama kellaaega. Paljud kilorestoranid avavad uksed vaid lõunaks, kell 11-14, esmaspäevast reedeni. Õhtusel ajal on sellist lahendust juba raskem leida.
Õhtuti on ka taskukohast sööki üsna kerge leida, aga siin kipub domineerima mitte just kõige tervislikum toit. Paljud pagaripoed, kohvikud, õllekad ja lihtsamad söögikohad serveerivad õhtuti võileibu, hamburgereid, hot doge, pirukaid, jne. Minu kvartalis on sellised kohakesi üsna mitu tükki, ja vahel, kui laiskus kallal, satun õhtuti mõnda neist. Täna ei sattunud. Täna käisin São Paulo ülikoolis (USP - pole minu kool) ühte loengut kuulamas ja leidsin koduteele asudes hoone kõrvalt ühe hot dog'i putka. Polnud juba ammu brasiilia hot dog'i söönud ja nostalgia tuli peale - ostsin siis ühe endale õhtusöögiks. (Ja jõudsingi pika ringiga selleni, millest pilti unustasin teha - brasiilia hot dog).
Brasiilia hot dog ei ole mingi niisama saiake viineri ja kastmega. Oo ei. Tänane hot dog oli selline lihtsake - saiake, kaks viinerit, riivjuust, ketsup, majonees, catupiry juust (see on selline kreemjas), herned, mais, batata palha (pisikesed praetud kartulilaastud) ja kartulipuder. Kõlab üsna jubedalt, maitse pole ka teab mis imeasi, aga vaat brasiillastel käib asi just sedasi. Statoili vaese kabanossi peale nad vist ainult naeraksid. Sellega seoses tuleb meelde mu esimene brasiilia hot dog Rios (aasta oli siis 2003). Oma esimest hot dog'i ostes lugesin kokku kõik sinna peale laotud asjad. Kokku oli neid neliteist. Katsun meenutada... sai, viiner, tomatikaste, riivjuust, majonees, herned, mais, pisikesed munad (keedetud vutimunad?), oliivid, batata palha, kartulipuder... kolm viimast ei tule enam meelde. Vaat tol korral oli tulemus küll selline, et ühegi asja maitset enam eristada ei õnnestunud. Ja kogu laari hinnaks on praegusel ajal keskmiselt R$2. Selline hind kustub sööma küll, hehehe.
Siia lisan väikese illustratsiooni, mis pole küll minu oma, aga annab asjast aimu
No comments:
Post a Comment