Salvador, ma armastan sind

See postitus tuleb siis eelmisele kohe takka otsa. Nimelt jõlkusin lisaks sisemaal käimisele ka nädalakese Bahia rannikuäärses pealinnas Salvadoris. Kui juba tasuta lennupilet anti, siis tuli ikka võimalust kasutada. Sõpru on mul tänaseks seal piisavalt ja peatumiskoht alati olemas. Oi Salvador vist ei valmista kunagi pettumust - Septmbris on seal "talve" viimane lõpp ja temperatuur "vaid" 25-35C, külmematel päevadel ka 20C, aga seda juhtub harva.

Salvadoris ei teinud ma absoluutselt midagi produktiivset. Internetis ka ei käinud ja meile ei lugenud. Selle asemel käisin linna peal jalutamas, istusin rannas, või siis kasutasin juhust ja sõin kohalikku head ja paremat. Ainsa veidi tõsisema asjana tegin Salvadoris ka ameeriklaste jaoks mõnest turismiobjektist paar pilti.

Mul tuleb oma söögipilte vaadates praegu jube nälg peale, aga panen siia kah mõned "maitsvamad" pildid üles. Kui ma oma Salvadori ajutisse koju jõudsin (viimased neli aastat peatun alati dona Vilma juures, kes mind alati suure rõõmuga ulualla võtab ja mulle süüa teeb. Omad lapsed - minu head sõbrad - on tal juba suured ning kodust läinud, eks ta siis mind poputab võimalusel)...

et siis, kui ma oma Salvadori ajutisse koju jõudsin, tegi dona Vilma mulle esimese asjana ühe kohaliku kalaroa nimega muqueca. Muqueca koosneb põhiliselt siis kalast (peaaegu ükskõik millisest) või krevettidest, palmiõlist (dendê), mitmetest maitseainetest ja mõned aed- või juurviljalõigust (Vilma paneb tomateid ja peterselli).

...

Pannil küpsetades saab kõigest kokku ülimaitsev kalahautis.

...

Taldrikule pannes käib muqueca tavaliselt kokku riisiga, kõrvale võib panna salatit.













Oi, häid toite on seal Salvadoris veelgi. Paar nädalat tagasi kirjutasin Brasiilia hot dogist. Täna panen siis kirja Bahia hamburgeri. Bahia hamburgeri nimi on acarajé. Tegemist on mingisugusest oajahumassist tehtud ja õlis praetud pallikesega, mis pooleks lõigatakse. Kahe viilu vahele käivad mitmed muud asjad.... enamustel neist eestikeelsed nimed puuduvad. Üks on vatapá - mingi kollane mass, mis minu mäletamist mööda koosneb mingist jahust, kuivatatud krevettidest ja hulgast erinevatest matseainetest. Siis käib sinna vahele veel caruru - okrahautis, piprakaste, tomati- ja paprikasalat maitseainetega, ja kõige peale kuivatatud krevetid. Hamburgeriga pole siin muidugi palju pistmist, aga konstruktsioon on küll sarnane - kahe viilu vahele hunnik asju ja siis paberitorbikus kliendile. Acarajé on siin tüüpiline tänavatoit ja olenevalt linnaosast ja portsu suurusest saab ühe kätte R$1-3 eest. Tervislikematele toitujatele on saadaval ka kergem versioon nimega abará. Abará puhul on sama oajahumass banaanilehe sees keedetud, mitte õlis praetud.




Õlut juuakse siinmail kah teisiti. Ühisemalt. Siin müüakse õlut baarides tavaliselt 600ml pudelitest. Kui sõbrad koos õlut jooma lähevad, siis tellitakse keset lauda üks õllepudel ja vajalik arv pisikesi klaase (valja näevad nagu veneaegsed teeklaasid, eksole?). Kelner on proff ja peab õllepudeli "arenemist" silmas, ning kui pudel tühi, toob kohe uue. Lõpuks jagavad sõbrad arve omavahel ;)

Sertão

*sertão - põuane sisemaa Brasiilia kirdeosas

Olen veidi aega internetist eemal olnud. Käisin eelmine nädal tööasjus Brasiilia kirdeosas Bahias. (Oi saaks vaid sellist tööd kogu aeg teha - üks organisatsioon USAs paneb kokku õppematerjale Brasiilia kultuuri kohta ja palusid, et ma Bahias käiks ja illustratsioonide tarvis veidi pilti teeks. Mingit normaalset fotokat mulle muidugi ei antud, profifotograafi jaoks neil kah raha polnud, seega jäin järgi mina oma keskmise hinnaklassi digiseebikaga. Palgaks sain täpselt ühe edasi-tagasi lennupileti - pole paha paari pildi eest). Sõit ise oli Bahia põuasesse sisemaale, linnadesse Euclides da Cunha ja Monte Santo. Passisin siis nädalakese Salvadoris, jõlkusin sõpradega, käisin rannas (talve lõpp Salvadoris = 30-35C), ja veetsin siis poolteist päeva sisemaal.
Leidsin netist mingi Brasiilia kaardi ka, kus Euclides da Cunha ilusti ära on märgitud. Niiviisi ta ei paistagi eriti kaugel sisemaal olevat, aga päris rannikualaga võrreldes on seal siiski hoopis teine maailm.

Pildid on nähtaval siin. Põhiliselt üritasin pilti teha loodusest, teeäärsetest majakestest ja kaktustest. Sisemaale minnes sain küüti koos pundi kohalike muusikutega (kelle kohta pool kavandatavast õppematerjalist käib) ja kuna neil oli ajakava igavesti kiire, siis jäi pea mu ainsaks pildistamisvõimaluseks läbi lahtise autoakna klõpsimine... sellepärast ka siis nii palju neid teeäärseid maju ja nii vähe tõeliselt huvitavaid situatsioone. Aga kui ameeriklastel on ütlemist, siis palun järgmine kord lisada "palgale" ka bussipilet sisemaale + öö kohalikus hotellis, et ma teiste sabas ei peaks jõlkuma.

Muidu oli seal täitsa vahva. Kuigi Bahia on troopiline ja palav osariik, siis sisemaal läheb öösel üsna jahedaks. Täpset temperatuuri ei oska öelda, aga tunne oli, et vahe oli ikka umbes 35-lt 15C peale. Kliima on nii kuiv, et põllumajandus vaagub hinge ja paljud kohalikud migreeruvad hordidena Brasiilia suurematesse linnadesse tööd ja elatust otsima. Üks kaasasolev muusik, Gereba, sealsamas lähedal Monte Santo linnas sündinud, jutustas, et tema väiksem vend nägi esimest korda elus vihma alles 4-aastaselt. Väikevend olla otsekoheselt välja vihma kätte hullama läinud. Ise oleksin ma sellises olukorras vist hoopis ehmatusest ja hirmust peitu pugenud (kujuta ette, kui järsku taevast mingit suvalist jama alla hakkab tulema).

Kohalik arhitektuur on ka hoopis teine tera kui rannikul ja suurlinnades. Paljud majakesed olid pisikesed, värvilised ja ilma klaasideta akendega (ehk siis aknaks oli tühi auk). Temperatuuri pärast pole erilist vajadust klaase panna ja kuna sisemaal on pätte vähe, siis pole turvalisuse pärast kah neid klaase tarvis. Kes ikka väga majja sisse tahab saada, see saab ka läbi klaasi. Ainuke probleem - sääski oli üsna palju.

Euclides da Cunha ja Monte Santo kuuluvad samasse piirkonda koos Canudos'e linnaga. Kõik kolm on kuulsad ajalooliste sündmuste tõttu (Canudos'e sõda...minu teada Brasiilia ainuke kodusõda ja üsna huvitav jupike ajalugu. Lühidalt siis sedasi, et 19. sajandi lõpul organiseeris üks kohalik kuju Antonio Conselheiro Canudose piirkonnas alternatiivse elustiiliga kommuuni, mis oma väiksusest hoolimata Brasiilia valitsusele muret tekitas ning mille valitsuse sõjavägi peale kahte ebaõnnestunud sõjakäiku lõpuks suure veretööga lömastas. Hiljem kirjutas Kirjanik Euclides da Cunha sellest sündmusest suurteose ja tänaseks on Canudose sõda üks tähtsamaid sündmusi Brasiilia ajaloos. Antonio Conselheirost võib mõelda ka kui hipide esiisast. Kommuun polnud üldse mitte mingi eriliselt ohtlik revolutsioonipesa, vaid lihtsalt hulk inimesi, kes koos tööd teegid ja "kõike jagasid"...umbes nii nagu hipid siis kuuekümnendatel, hehehe).

Brasiilia hot dog

No näete, jälle unustasin pilti teha. Ei saa vist minust fotograafi mitte mingil viisil.

Kuna mul kokkamise anded üldiselt puuduvad ja muidu kah köögis viibida ei meeldi, siis satun tihtilugu kodust väljas sööma. Brasiilia on õnneks väljas sööjatele sõbralik riik - siin on pea iga nurga peal mõni odavama klassi söögikoht, mis justnimelt regulaarselt väljas sööjatele mõeldud. Taskukohased hinnad, tagasihoidlikud road, üsna keskmine kodune menüü... see on siis tavaliselt riis ja oad, veidi aedvilja ja lihatükike. Lõunat söövad paljud brasiillased söögikohtades üldnimetusega "restaurante a quilo" (või siis "a kilo") ehk siis kilorestoran - iseteenindav söökla, kus toidu eest makstakse kaalu järgi. Tavaliselt on letis väljas paras valik värskeid aedvilju (salatilehed, tomati-, kurgi- ja peediviilud, riivitud porgand, jne), keedetud riis, paar erinevat oarooga riisiga söömiseks, makaronid kastmega, ja paar kana- ja lihavalikut. Klient laob endale sobiva koguse asju taldrikule ja maksab ainult selle eest, mis teda huvitab.
Mulle sellised kohad meeldivad. USAs sai ikka üsna kiiresti kõrini söögikohtades serveeritavatest hiidportsudest, mille eest ka vääriliselt maksta tuli. Heakene küll - soovi korral pakivad ameeriklased ülejäägi kliendile koju kaasa, aga mulle meeldib üldiselt siiski maksta vaid selle eest, mida ma antud hetkel tarbida soovin. Söögi hind oleneb üsna kõvasti sellest, millises linnaosas asud ja kui rikkalik on erinevate roogade valik. Äärelinnas saab toidukilo kätte umbes R$12-15 eest (on ka odavamaid, kui hästi otsida), keskmine kipub umbes R$20/kg kanti olema ja uhkemates kohtades on võimalik maksta ka R$30-35/kg.
Lisaks pirtsutajatele, on kilorestoranid hea valik ka neile, kel aeg-ajalt näpud põhjas on ja raha ehk vaid poole prae jaoks jätkub - kilos saab vähemalt midagigi hinge alla. Sellised söögikohad on siin üsna tavalised ja kerged leida... aga - silmas peab pidama kellaaega. Paljud kilorestoranid avavad uksed vaid lõunaks, kell 11-14, esmaspäevast reedeni. Õhtusel ajal on sellist lahendust juba raskem leida.
Õhtuti on ka taskukohast sööki üsna kerge leida, aga siin kipub domineerima mitte just kõige tervislikum toit. Paljud pagaripoed, kohvikud, õllekad ja lihtsamad söögikohad serveerivad õhtuti võileibu, hamburgereid, hot doge, pirukaid, jne. Minu kvartalis on sellised kohakesi üsna mitu tükki, ja vahel, kui laiskus kallal, satun õhtuti mõnda neist. Täna ei sattunud. Täna käisin São Paulo ülikoolis (USP - pole minu kool) ühte loengut kuulamas ja leidsin koduteele asudes hoone kõrvalt ühe hot dog'i putka. Polnud juba ammu brasiilia hot dog'i söönud ja nostalgia tuli peale - ostsin siis ühe endale õhtusöögiks. (Ja jõudsingi pika ringiga selleni, millest pilti unustasin teha - brasiilia hot dog).

Brasiilia hot dog ei ole mingi niisama saiake viineri ja kastmega. Oo ei. Tänane hot dog oli selline lihtsake - saiake, kaks viinerit, riivjuust, ketsup, majonees, catupiry juust (see on selline kreemjas), herned, mais, batata palha (pisikesed praetud kartulilaastud) ja kartulipuder. Kõlab üsna jubedalt, maitse pole ka teab mis imeasi, aga vaat brasiillastel käib asi just sedasi. Statoili vaese kabanossi peale nad vist ainult naeraksid. Sellega seoses tuleb meelde mu esimene brasiilia hot dog Rios (aasta oli siis 2003). Oma esimest hot dog'i ostes lugesin kokku kõik sinna peale laotud asjad. Kokku oli neid neliteist. Katsun meenutada... sai, viiner, tomatikaste, riivjuust, majonees, herned, mais, pisikesed munad (keedetud vutimunad?), oliivid, batata palha, kartulipuder... kolm viimast ei tule enam meelde. Vaat tol korral oli tulemus küll selline, et ühegi asja maitset enam eristada ei õnnestunud. Ja kogu laari hinnaks on praegusel ajal keskmiselt R$2. Selline hind kustub sööma küll, hehehe.


Siia lisan väikese illustratsiooni, mis pole küll minu oma, aga annab asjast aimu